Foodini lugu on tegelikult üks kasvamise lugu. Üks paljudest, kuid minu jaoks loomulikult ainulaadne. Saame siis veidi tuttavamaks!

Minu nimi on Kadri ning ma olen Foodini looja ja arendaja. Seega ma tunnen, et Foodini on nagu minu lapsuke, keda armastad ja kellesse rõõmuga panustad. Foodini lugu on ka selles mõttes üsna lapse moodi, et sellele eelnes pikk vanemaks /ettevõtjaks/ kasvamise periood, mis suunas mind kõige selleni, mida ma praegu teen. Mul on muidu ka 2 last, kes tegelikult ei olegi enam väga lapsed, vaid juba täitsa suured ja üsna iseseisvad inimesed ja mu suured sõbrad. Ja see on ka puhas rõõm, sest ma olen neisse meeletult panustanud ja lootnud, et elu õied seda ka päriselt oleksid 🙂

Kui aga rääkida sellest, kuidas ma üldse laste ja seejärel Foodini loomiseni jõudsin, siis arvan, et kogu see lugu sai alguse keskkoolis, mil ma hakkasin üha enam teadvustama, kui oluline on toitumine ja et see tõesti mõjutab mu enesetunnet ja olemist. Just sel ajal tekkisid mul häired kilpnäärme töös ja see mõjutas minu elu absoluutselt igal tasandil. Nüüdseks olen ma kilpnäärme tervist ja seda mõjutavaid faktoreid väga palju uurinud ja teemat endale selgemaks teinud, mõistes samas, et see on lihtsalt nii mahukas ja nüansirohke, et vist mitte keegi ei saa öelda, et ta teab kilpnäärme tervisest ja sellega seonduvast absoluutselt kõike. Igal juhul minu enesetunnet see mõjutas, mingil hetkel normaliseerus, siis hakkas jälle märku andma, siis jälle suikus… Nüüdseks tean juba hästi, millised on need triggerid, mis seda mõjutavad ja võivad vallandada uue autoimmuunse haiguspuhangu – toit, stress, keskkond ja selle puhtus, kurnatus, rasedus, toitained – on vaid mõned märksõnad, mis siinkohal kõige suuremat rolli mängivad ning et ravimitega lähenemine neid teemasid kuidagi ei lahenda, siis neid ma ka ei tarvita ega ole kunagi tarvitanud. Olen seisukohal, et mida vähem me oma organismi toimimist millegi sünteetilisega mõjutame, seda parem, sest probleemide kehasse sulgemine neid ei lahenda, küll aga võib kindel olla, et need varem või hiljem mingil kujul endast taas märku annavad. Autoimmuunse taustaga on ka see “tore”, et meditsiin siin muud kui leevendust tegelikult ei paku ja alles Meditsiinimeedium hakkas neid teemasid oma raamatutes täiesti unikaalsest vaatenurgast avama.

Meie organism ei ole loodud saama hakkama kunstlike ainete tulvaga, mida keegi teine meile katse-eksituse meetodil määrab. Küll aga annab organism meile igast tasakaalutusest märku ning meie roll on neid sõnumeid mõista ja lahendada.

Ohh, kuidas ma tahaks, et oleksin seda kõike teadnud juba oluliselt varem või et oleks olnud mõni samade arusaamadega terapeut, kelle poole pöörduda. Tegelikkus oli aga teine ja ega neid spetsialiste ei ole eriti ka tänasel päeval.

Samas annan ma endale aru, et meie elu ongi teekond, ning me saame kõik oma kogemused pöörata teadmisteks, millest õppida ja edasi liikuda.

Sündides siia ilma, hakkame me koheselt kasvama ja arenema, ja ideaalis võiks see olla nii kogu meie elu. Just mõtestatud elu läbi pideva arenemise ja paremaks inimeseks saamise, püüdluse olla igapäevaselt parim versioon endast, läbi pideva enesetäiendamise, oskuse õppida nii enda kui teiste kogemustest, olla avatud… Praegusel hetkel on kõik see minu jaoks see miski, millega kooskõlas ma igapäevaselt tegutseda püüan. Kohe kui tekib aga mingi liigne enesekindlus, et nüüd ma tean juba kõike – siis kutsutakse Sind kohe korrale ja saadetakse mingi õppetund, et näha, kuidas Sa uue olukorraga hakkama saad, sest liiga laisaks ega rahulolevaks muutuda ei lasta…

Lisaks on ajad erinevad. Mina nt olen ajastust, kus polnud internetti ega mobiiltelefoni /enamasti isegi mitte lauatelefoni/, ajastust, kus valitsesid mingid kahtlased poliitilised kultused, oldi oktoobrilapsed ja pioneerid. Ajastust, kus kogu toit kasvatati sageli ise ning toidutalumatused, allergiad, stress ja ülekaalulisus olid võõrsõnad, millega praktiliselt keegi kokku ei olnud puutunud. No vähemalt mina ei tundunud kedagi sellist 🙂 Loomulikult ei olnud siis vaja ka toitumis- ja terviseteemadega tegeleda, sest see polnud aktuaalne. 

Oma esimese lapse sain ma küll juba uuel sajandil, ajal, mil kõik praeguseks elementaarne oli algusjärgus ning info liikus oluliselt aeglasemalt, seda oli oluliselt vähem ning seetõttu ei olnud noored lapsevanemad nii informeeritud kui praegu. Sama oli ka minuga ja mul on sellest väga kahju, sest meie pere puhul oleks ka paari täiendava infokillu omamine ja sisetunde kuulamine olnud tõenäoliselt päästvad järgnevatest väljakutsetest. Kahjuks läksid asjad aga teisiti ja nii sain ma peale oma esimese lapse sündi paar karmi hoiatust, mis puudutasid just tervist.

Valikuid, mis mõjutavad vastsündinud beebi tervist. Valikuid, mille puhul meedikud suunavad sind teatud juhtudel nii intensiivselt ja läbi hirmutamistaktika tegema midagi neile meelepärast ja kasulikku, serveerides seda loomulikult värsketele lapsevanematele viisil, mis paneb kahtlema ja võibolla ka ekslikke samme tegema. Eriti püütakse mõjutada Sind aga siis, kui Sa kahtled ja seda valikute osas, mis võivad mõjutada Sind ja last kogu järgneva elu.

Need on valikud, kus Sind keelitatakse ja meelitatakse, hirmutatakse ja manipuleeritakse, kuid kui selle tulemusel midagi juhtub, oled Sa oma murega üksi. Reaalselt üksi. Ja mitte keegi ei hooli ega vastuta.

Oled üksi oma vastsündinuga, keda kahjustati selle meelitamise tulemusena ja Sul pole õrna aimugi, mida sellises olukorras teha… Olukorras, kus Su lapse tervis on nii hull, et Sa oled apaatne hirmust kõige jubedama ees, hirmust kange ja täiesti apaatne, sest tahtes parimat, läks tegelikult hoopis vastupidi. Su abikaasa kutsub kiirabi ja see kiirabi sõimab noored vanemad läbi, sest meie “valikute” tulemusena on midagi sellist juhtunud… Et mida me ometi mõtleme, mida oma lapsele süstime, kui isegi kiirabi ei tea, mida see endast täpselt kujutab, kuid toob beebile kaasa sellised vaevused ja traumeerivad kogemused juba esimestel elukuudel…

Need olid karmid hetked, mis panid meie pere kõike täielikult ümber hindama ja infot koguma. See oli teekond moodsatest ja suurepärast kaitset ning tervist lubavatest süstidest tagasi vanade ja turvaliste valikute juurde – aastasadu inimesi toetanud teadmiste, teraapiate ja vahenditeni, mis olid ja on turvalised ja toimivad. Sageli asjadeni, mille olemasolust varem isegi ei teadnud, kuid mis on teisi aidanud ja annavad ka Sulle lootust, sest ilma lootuse ja tunneli lõpus paistva valguskiireta võib olla ikka talumatult raske. Mu elus oli aegu, mil ma tegelesin pidevalt enda koolitamisega ning hetki, mil ma olin kokku varisemas, sest esimesel aastal sain magada vaid loetud minuteid, samas kui elus toimus nii palju, üha uusi teadmisi tuli palju peale, kõige selle all oli aga meeletu süütunne, et ma olin selle jah-i öelnud ja omast naiivsusest oma beebit kahjustada lasknud viisil, mida 100% tagasi pöörata ei saa ja mille põhjustatud kahjud võivad veel pikalt kummitama jääda. Uued teadmised olid sageli kardinaalselt erinevad senistest.  Ja nende teadmiste ellurakendamine ei kulgenud alati valutult, rõõmu ja kergusega. Tekkisid konfliktid lähedastega, kelle jaoks jäid mingid lähenemised ja nende vajalikkus täiesti mõistetamatuks…

Minnes 2007.aastal üle gluteenivabale toitumisele, valmistas see nii mõnelegi pereliikmele nii suure shoki, et tuli pidada pikemaid suhtluspause…

Oli olukordi, kus välja sööma minnes tekkisid probleemid toidu koostise täpsustamisel – mõnele teenindajale tundus üle mõistuse olukord, kus keegi tunneb huvi toidu koostise kohta 🙂 Et nagu oledki nii pipar, et tahad teada, mis ühe või teise roa sees on, millest see on valmistatud?! 🙂 Tänasel päeval on see ilmselt täiesti välistatud, sest teadlikkus on niivõrd olulisel määral tõusnud, vähemalt minuga ei ole enam ammu nii juhtunud, kuid need kunagised juhtumid tekitasid küll ebameeldiva tunde, teed ju nagunii kõik endast oleneva, et tagada parimat lapse TERVISELE, kuid mõni inimene suudab selle keerata täielikuks egotripiks…

Ja nii see teekond on mul kerinud üha uute teadmiste ja kogemuste poole kuni nende päevadeni, kus me hakkasime nägema reaalseid muutumisi. Sellele kõigele eelnesid aga pikad haigusperioodid, raskmetallimürgituse teema, hüperaktiivsus, toidutalumatused, kaseiini- ja gluteenivabale toitumisele üleminek ja sellega kaasnenud tagasilöögid, alguses totaalne teadmatus selles osas, mida siis lauale panna, kuidas toitu valmistada, mida teha sünnipäevadel jne jne. Need olid ajad, mil kogu elu käis laste ümber ja kõik minu tegevused olid kantud eesmärgist lapsi aidata ja tervendada, muuta ja muutuda. Selle juurde käis ajakulukas sobiva tooraine hankimine, mis alguses oli omaette mission impossible, sest 2000-ndate alguses oli gluteenivabu tooteid leida suhteliselt keeruline, rääkimata sellest, et need pidid olema ka piimavabad ja et vahel kutsusid need ka mingeid reaktsioone esile… Ehk siis kogu kokkamine käis kodus, peaaegu kogu aeg, ja kui lapsed käisid vahepeal lastehoius, tuli ka sinna 3 käiku hommikul vara valmis teha. Võid vaid ette kujutada, kui rõõmus ma olin, kui hommikul kl 6 tõustes kõike seda aja peale valmistama pidin ja siis lapsed Viimsist Nõmmele hoidu viisin, sest lähemal ei olnud sobivat, kes aktsepteeriks sellist toitumist… Tänasel päeval oleks see konkreetne ahistamine ja täiesti välistatud, aga siis tavapärane praktika. Kahjuks.

Reedeti oli lastehoius küpsetamispäev, kus kõik kasvandikud aktiivselt kaasa lõid.

Et ka minu lapsed sellest osa saaksid, oli neil oma muffinitainas purgiga kaasas 🙂

Aga kuna see lastehoid oli superägeda ja usaldusväärse personaliga, üle me need ajad elasime ja kõik hakkas paremuse suunas muutuma. Lõpuks. Sest mingil hetkel enne seda tundus, et mitte midagi ei muutu. Tulid tagasilangused…

Selles osas olen ma meeletult tänulik oma mehele, kes mind sellel kohati päris hullul teekonnal on igakülgselt toetanud. Sageli üksi. See oli aeg, kus elust puudusid sõbrad ja täiskasvanutevaheline normaalne suhtlus. Tegelikult ei kujuta ükski kõrvalseisja ette, mida selline teekond tähendab ning mida see tähendab inimesele, kes selle kõige jooksul Sinu juures püsib ja Sind igakülgselt toetab, isegi kui Sa enamuse sellest möllust üksi läbi teed…

Praeguseks ajaks on kõige selle tulemus see, et lastel on väga hea tervis, nad on väga harva haiged ning kui see siiski juhtub, siis reeglina üheks päevaks. Toitumismuutus viis elustiilimuutuseni, tänu millele on meie toidulaud oluliselt rikkalikum ja mitmekesisem. Ning kui mõnel pereliikmel on mõni terviseprobleem, ei ole see enam maailmalõpp 🙂 Seega on lisaks teadmistele ja kogemustele lisandunud olulisel määral ka teadlikkust ja enesekindlust ning -usku. No tõesti, peale seda kõike, millest me oleme end läbi murdnud…

Loogilise jätkuna viis kõik see mind lõpuks Annely Sootsi Tervisekoolini, eesmärgiga moodustada seniomandatud teadmistest loogiline süsteem, ühendada kõik lülid omavahel, täita lüngad ja muidugi täiendada end veelgi valdkonnas, mis mind ja mu peret oli juba nii palju aidanud. See oli kõige loogilisem asjade käik üldse – kõik need arvutud tervise- ja toitumiskoolitused, seminarid, webinarid, meeletud tunnid õppimist, inimkatsed enda ja pereliikmetega, üha paranevad kokanduslikud oskused lihtsalt vajasid koondamist.

Samas toitumine ja toitumissoovitused ei ole midagi staatilist – need muutuvad läbi aja ja inimeste, sest areng on ju lõputu ning uusi teadmisi ja avastusi tuleb pidevalt juurde. Universaalseid inimesi ei ole olemas ja seetõttu ei saa ka ükski toitumissoovitus olla kõigile universaalselt hea – mis ühele ravim, võib teisele olla hoopis mürk…

Seetõttu oli minu jaoks oluline jätkata pidevat enesetäiendamist ka peale nõustamisõppe lõpetamist, sest sain aru, et see on alles algus. Toitumine ei ole kõik, millega tervist tagada, on nii palju muid faktoreid, mida toitumispõhise lähenemise puhul ei arvestata, kuid läbi mille saame tervist ja heaolu väga olulisel määral mõjutada. See võib olla kinni meie hoiakutes, kõikvõimalikes elu jooksul hangitud hirmudes ja saadud hinnangutes, rääkimata erinevatest aastaaegadest, mil ei saa kogu aeg samamoodi toituda jne jne.

Inimesed reisivad praegu rohkem kui kunagi varem ning lisaks aastaaegadele võib keha ühe hooaja sees kokku puutuda ka mitme erineva kliimavöötme ning sellega kaasnevaga. Seega olen nende aastate jooksul lisaks paljudele täiendkoolitustele tiibeti ja ajurveeda meditsiinis ja paljudes muudes valdkondades leidnud endale nii samast kui ka näiliselt hoopis muu ala  motivaatoreid, kelle isiksus ja teadmised pakuvad mulle meeletult palju ning ma püüan nende viimaste teadmiste ja arusaamadega alati kursis olla ning neid vajadusel ja võimalusel rakendada.

Mind motiveerib üha enam teadmine, et toitumine on vaid üks komponent ning vaid toitumisele keskendudes ei pruugi tulla tulemusi, sest paljudel juhtudel ei ole algpõhjuseks toitumine, vaid hoopis midagi muud – kellegi võibolla täiesti mõtlematult öeldud hinnang või seisukoht, võibolla juba lapsepõlvest saadud uskumus vmt ning nende lahenemisel lahenevad üllatuslikult ka tervise- ja toitumisteemad.

Jah, ma arvan, et paljudel juhtudel saavad toitumisteemad alguse tegelikult hoopis mõtlemisest ning toitumisega seotud probleemid on hästi kerged tekkima, sest ühiskonna surve on tohutu ning paljud tunnevad end kõigest sellest lõhestatuna, sest enam ei osata ootuste ja reaalsuse konfliktiga hakkama saada. Mida ma selle all mõtlen? Mõtlen seda, kuidas meedia survestab olema terve ja ilus, elama tervislikku elustiili, kandma teatud suuruses riideid, olema iluideaal, samas ka meeletult särav ja õnnelik… Milline on aga reaalsus? Just… Ja sealt need teemad hakkavad tulema – madalast enesehinnangust anoreksia ja buliimia ning mitmesuguste muude teemadeni, sest paljud tunnevad end ebapiisavana, ühiskonna seatud standarditele mittevastavana. 

Just  eelnimetatu tõttu ei ole ka nõustamine midagi püsivat ja ühesugust – see muutub läbi uute teadmiste ja kogemuste, kohandudes vastavalt kliendi teemadele ja vajadustele. Just seetõttu olen ma liikunud traditsioonilisest toitumiskesksest nõustamisest edasi nõustamiseni, mis hõlmab oluliselt enamat – see on holistiline ehk tervilik lähenemine, mis kaasab vajadusel efektiivseid teraapiaid, mida saan kliendile täiendavalt pakkuda, et tulemus oleks veelgi parem. Seega saan tõesti öelda, et teekond Foodini loomiseni on olnud üks tõeline teekond, mis kasvatas ja arendas viisil, millist ei oleks enne seda ettegi kujutanud…

Püsimatu tegelasena on mul suur rõõm teha oma tööd just sellisel kujul nagu ma seda teen, kus ei saa tekkida mitte mingit rutiini, sest ma ei tee päevast päeva sama tööd.

Aastate jooksul tehtud nõustamised, koolitused, laagrid, pop-up kohvikud, retriidid ning veebipood võimaldavad mul teha väga mitmekülgset tööd, mille tulemusel saan tõesti pakkuda lahendusi nii argi- kui pidupäevadeks ja mul on väga hea meel, et üha enam kliente selles ka enda jaoks väärtust leiab.

Seega tänan ma kõiki, kellega olen sel teekonnal kokku puutunud, mõjutanud või saanud mõjutatud – aitäh, et olete olnud olemas, minusse uskunud ja panustanud! Uute kohtumisteni!

EHK LEIAD ENDA JAOKS MIDAGI HUVITAVAT KA MEIE TEISTEST BLOGIPOSTITUSTEST?

LUGU SELLEST, KUIDAS MA DUBAI RANNAS NÕUSTAMIST TEGIN
KUIDAS FOODINI BALIL MÕNULEMAS KÄIS JA MIS SEAL SIIS TOIMUS?
KUS JA KUIDAS TOIMUS FOODINI ESIMENE ELAMUSREIS?
KAS OLED KUULNUD KÜLMETAVATE NAISTE SÜNDROOMIST?