Foodini lugu on tegelikult üks kasvamise lugu. Üks paljudest, kuid minu jaoks loomulikult ainulaadne. Saame siis veidi tuttavamaks!

Minu nimi on Kadri ning ma olen Foodini looja ja arendaja. Seega ma tunnen, et Foodini on nagu minu lapsuke, keda armastad ja kellesse rõõmuga panustad. Foodini lugu on ka selles mõttes üsna lapse moodi, et sellele eelnes pikk vanemaks /ettevõtjaks/ kasvamise periood, mis suunas mind kõige selleni, mida ma praegu teen. Mul on muidu ka 2 last, kes tegelikult ei olegi enam väga lapsed, vaid juba täitsa suured ja üsna iseseisvad inimesed ja suured sõbrad. Selle üle on mul meeletult suur rõõm, sest ma olen neisse meeletult panustanud ja uskunud, et elu õied seda ka päriselt oleksid 🙂

Kui aga rääkida sellest, kuidas ma üldse laste ja seejärel Foodini loomiseni jõudsin, siis arvan, et kogu see lugu sai alguse keskkoolis, mil ma hakkasin üha enam teadvustama, kui oluline on toitumine ja et see tõesti mõjutab minu enesetunnet ja olemist. Tundsin seda, sest just sel ajal tekkisid mul häired kilpnäärme töös ja see mõjutas minu elu absoluutselt igal tasandil. Nüüdseks olen ma kilpnäärme tervist ja seda mõjutavaid faktoreid väga palju uurinud ja teemat endale selgemaks teinud, mõistes samas, et see on lihtsalt nii mahukas ja nüansiraske, et vist mitte keegi ei saa öelda, et ta teab kilpnäärme tervisest ja sellega seonduvast absoluutselt kõike. Igal juhul mind see mõjutas, mingil hetkel normaliseerus, siis hakkas jälle märku andma, siis jälle suikus… Nüüdseks tean juba hästi, millised on need faktorid, mis seda mõjutavad – toit, stress, keskkond ja selle puhtus, kurnatus, rasedus, toitained on vaid mõned märksõnad, mis siinkohal kõige suuremat rolli mängivad ning et ravimitega lähenemine neid teemasid kuidagi ei lahenda, siis neid ma ka ei tarvita ega ole kunagi tarvitanud. Olen seisukohal, et mida vähem me oma organismi toimimist millegi sünteetilisega mõjutame, seda parem.

Meie organism ei ole loodud saama hakkama kunstlike ainete tulvaga, mida keegi teine meile katse-eksituse meetodil määrab. Küll aga annab organism meile igast tasakaalutusest märku ning meie roll on neid sõnumeid mõista ja lahendada.

Ohh, kuidas ma tahaks, et oleksin seda kõike teadnud juba keskkoolis… või et oleks olnud mõni samade arusaamadega terapeut, kelle poole pöörduda. Tegelikkus oli aga teine ja ega neid spetsialiste ei ole eriti ka tänasel päeval.

Samas annan ma endale aru, et meie elu ongi teekond, ning me saame kõik oma kogemused pöörata teadmisteks, millest õppida ja nendega edasi minna…

Sündides siia ilma, hakkame me koheselt kasvama ja arenema, ja ideaalis võiks see olla nii kogu meie elu. Just mõtestatud elu läbi pideva arenemise ja paremaks inimeseks saamise, püüdluse olla igapäevaselt parim versioon endast, läbi pideva enesetäiendamise, oskuse õppida nii enda kui teiste kogemustest, olla avatud teabele… Praegusel hetkel on kõik see minu jaoks see miski, millega kooskõlas ma igapäevaselt tegutsen, kuid elus ei saa liiga laisaks ega rahulolevaks muutuda – siis kutsutakse Sind kohe korrale ja saadetakse mingi õppetund, et näha, kuidas Sa uue olukorraga hakkama saad…

Lisaks on ajad erinevad. Minu eakaaslased on oma elu jooksul näinud nii palju erinevaid riigikordi, tehnoloogilist arengut, info muutumist jne, et noorematele oma elust rääkida on vahel päris kummaline. Nagu oleksin juba muldvana, eelajalooline 🙂 Ajastust, kus polnud internetti ega mobiiltelefoni /enamasti isegi mitte lauatelefoni/, ajastust, kus valitses Lenini kultus, oldi oktoobrilapsed ja pioneerid. Ajastust, kus kogu toit kasvatati sageli ise ning toidutalumatused, allergiad, stress ja ülekaalulisus olid võõrsõnad, millega praktiliselt keegi kokku ei olnud puutunud. No vähemalt mina ei tundunud kedagi sellist 🙂

Oma esimese lapse sain ma küll juba uuel sajandil, ajal, mil kõik praeguseks elementaarne oli algusjärgus ning info liikus oluliselt aeglasemalt, seda oli oluliselt vähem ning seetõttu ei olnud noored lapsevanemad nii informeeritud kui praegu. Sama oli ka minuga ja mul on sellest väga kahju, sest meie pere puhul oleks ka paari täiendava infokillu omamine ja sisetunde kuulamine olnud tõenäoliselt päästvad. Kahjuks olid asjad aga teisiti ja nii sain ma peale oma esimese lapse sündi paar karmi hoiatust. Need puudutasid värskete lapsevanemate valikuid.

Valikuid, mis mõjutavad vastsündinud beebi tervist. Valikuid, mille puhul meedikud suunavad sind teatud juhtudel nii intensiivselt ja läbi hirmutamistaktika, et saada Sind tegema neile meelepärast. Eriti siis, kui Sa kahtled. Valikuid, mis võivad mõjutada Sind ja last kogu järgneva elu. Need on valikud, kus Sind keelitatakse ja meelitatakse, hirmutatakse ja manipuleeritakse, kuid kui selle tulemusel midagi juhtub, oled Sa oma murega üksi. Reaalselt üksi. Ja mitte keegi ei hooli ega vastuta.

Oled üksi oma vastsündinuga, keda kahjustati selle meelitamise tulemusena ja Sul pole õrna aimugi, mida sellises olukorras teha… Olukorras, kus Su lapse tervis on nii hull, et Sa oled apaatne hirmust kõige jubedama ees… Olukorras, kus Sa oled hirmust kange ja apaatne, Su abikaasa kutsub kiirabi ja see kiirabi sõimab noored vanemad läbi, sest meie “valikute” tulemusena on midagi sellist juhtunud… Et mida me ometi mõtleme, mida oma lapsele süstime?

Need olid karmid hetked, mis panid meie pere kõike täielikult ümber hindama ja infot koguma. See oli teekond moodsatest süstidest tagasi vanade ja turvaliste valikute juurde – aastasadu inimesi toetanud teadmised, teraapiad ja vahendid, mis olid ja on turvalised ja toimivad. Oli aegu, mil ma tegelesin pidevalt enda koolitamisega ning oli hetki, mil ma olin kokku varisemas, sest elus toimus nii palju ja üha uusi teadmisi tuli palju peale, kõige selle all oli aga meeletu süütunne. Uued teadmised olid sageli kardinaalselt erinevad senistest.  Ja nende teadmiste ellurakendamine ei kulgenud alati valutult, rõõmu ja kergusega. Tekkisid konfliktid lähedastega, kelle jaoks jäid mingid lähenemised ja nende vajalikkus täiesti mõistetamatuks…

Alustades näiteks gluteenivaba menüüga ca 11 aastat tagasi, valmistas see nii mõnelegi pereliikmele nii suure shoki, et tuli pidada pikemaid suhtluspause…

Oli olukordi, kus välja sööma minnes tekkisid probleemid toidu koostise täpsustamisel – mõnele teenindajale tundus üle mõistuse olukord, kus keegi tunneb huvi toidu koostise kohta 🙂 Et nagu oledki nii pipar, et tahad teada, mis ühe või teise roa sees on, millest see on valmistatud? 🙂 Tänasel päeval on see ilmselt täiesti välistatud, sest teadlikkus on niivõrd olulisel määral tõusnud, vähemalt minuga ei ole enam ammu nii juhtunud, kuid need kunagised juhtumid tekitasid küll ebameeldiva tunde, teed ju nagunii kõik endast oleneva, et tagada parimat lapse TERVISELE, kuid mõni inimene suudab selle keerata täielikuks egotripiks…

Ja nii see teekond on mul kerinud üha uute teadmiste ja kogemuste poole kuni nende päevadeni, kus me hakkasime nägema reaalseid muutumisi. Sellele kõigele eelnesid aga pikad haigusperioodid, raskmetallimürgituse teema, hüperaktiivsus, toidutalumatused, kaseiini- ja gluteenivabale toitumisele üleminek, totaalne teadmatus selles osas, mida siis lauale panna, kuidas toitu valmistada, mida teha sünnipäevadel jne jne. Ajad, mil kogu elu käis laste ümber ja kõik minu tegevused olid kantud eesmärgist lapsi aidata ja tervendada, muuta ja muutuda. Selle juurde käis ajakulukas sobiva tooraine hankimine, mis alguses oli omaette mission impossible, sest 11 aastat tagasi oli gluteenivabu tooteid leida suhteliselt keeruline, rääkimata sellest, et need pidid olema ka piimavabad… Ehk siis kogu kokkamine käis kodus, hommikust õhtuni ja kui lapsed käisid vahepeal lastehoius, tuli ka sinna 3 käiku hommikul vara valmis teha.

Reedeti oli lastehoius küpsetamispäev, kus kõik kasvandikud aktiivselt kaasa lõid. Et ka minu lapsed sellest osa saaksid, oli neil oma tainas purgiga kaasas 🙂

Aga üle me need ajad elasime ja kõik hakkas paremuse suunas muutuma. Lõpuks. Sest mingil hetkel tundus, et mitte midagi ei muutu. Tulid tagasilangused…

Selles osas olen ma meeletult tänulik oma mehele, kes mind sellel kohati päris hullul teekonnal on igakülgselt toetanud. Tegelikult ei kujuta ükski kõrvalseisja ette, mida selline teekond tähendab ning mida see tähendab inimesele, kes selle kõige jooksul Sinu juures püsib, Sind igakülgselt toetab ja tingimusteta armastab…

Praeguseks ajaks on kõige selle tulemus see, et lastel on väga hea tervis, nad on väga harva haiged ning kui see siiski juhtub, siis reeglina üheks päevaks ja asi korras. Toitumismuutus viis aga elustiilimuutuseni, tänu millele on meie toidulaud oluliselt rikkalikum ja mitmekesisem. Ning kui mõnel pereliikmel on mõni terviseprobleem, ei ole see enam maailmalõpp 🙂 Seega on lisaks teadmistele ja kogemustele lisandunud olulisel määral ka teadlikkust ja enesekindlust ning -usku. No tõesti, peale seda kõike, millest me oleme end läbi murdnud…

Loogilise jätkuna viis kõik see mind lõpuks Annely Sootsi Tervisekoolini, eesmärgiga moodustada seniomandatud teadmistest loogiline süsteem, ühendada kõik lülid omavahel, täita lüngad ja muidugi täiendada end veelgi valdkonnas, mis mind ja mu peret oli juba nii palju aidanud. See oli kõige loogilisem asjade käik üldse – kõik need arvutud tervise- ja toitumiskoolitused, seminarid, webinarid, meeletud tunnid õppimist raamatute ja arvuti taga, inimkatsed enda ja pereliikmetega, üha paranevad kokanduslikud teadmised ja oskused lihtsalt vajasid koondamist.

Samas toitumine ja toitumissoovitused ei ole midagi staatilist – need muutuvad läbi aja ja inimeste, sest areng on ju lõputu ning uusi teadmisi ja avastusi tuleb pidevalt juurde. Universaalseid inimesi ei ole olemas ja seetõttu ei saa ka ükski toitumissoovitus olla kõigile universaalselt hea – mis ühele ravim, võib teisele olla hoopis mürk…

Seetõttu oli minu jaoks oluline jätkata pidevat enesetäiendamist ka peale nõustamisõppe lõpetamist, sest sain aru, et see on alles algus. Toitumine ei ole kõik, millega tervist tagada, on nii palju muid faktoreid, mida toitumispõhise lähenemise puhul ei arvestata, kuid läbi mille saame tervist ja heaolu väga olulisel määral mõjutada. See on mõtlemine, kõikvõimalikud elu jooksul hangitud hirmud ja hinnangud, aga ka aastaajad ja erinevad kontinendid, toidud ja traditsioonid, nende mõju meie tervisele ja heaolule jne jne. Inimesed reisivad praegu rohkem kui kunagi varem ning lisaks aastaaegadele võib keha ühe hooaja sees kokku puutuda ka mitme erineva kliimavöötme ning sellega kaasnevaga. Seega olen nende aastate jooksul lisaks paljudele täiendkoolitustele tiibeti ja ajurveeda meditsiinis ja paljudes muudes valdkondades leidnud endale nii samast kui ka näiliselt hoopis muu ala  motivaatoreid, kelle isiksus ja teadmised pakuvad mulle meeletult palju ning ma püüan nende viimaste teadmiste ja arusaamadega alati kursis olla ning neid vajadusel ja võimalusel rakendada.

Mind motiveerib üha enam teadmine, et toitumine on vaid üks komponent ning vaid toitumisele keskendudes ei pruugi tulla tulemusi, sest paljudel juhtudel ei ole algpõhjuseks toitumine, vaid hoopis midagi muud – kellegi võibolla täiesti mõtlematult öeldud hinnang või seisukoht, võibolla juba lapsepõlvest saadud uskumus vmt ning nende lahenemisel lahenevad üllatuslikult ka toitumisteemad.

Jah, ma arvan, et paljudel juhtudel saavad toitumisteemad alguse tegelikult hoopis mõtlemisest ning toitumisega seotud probleemid on hästi kerged tekkima, sest ühiskonna surve on tohutu ning paljud tunnevad end kõigest sellest lõhestatuna, enam ei osata ootuste ja reaalsuse konfliktiga hakkama saada. Mida ma selle all mõtlen? Mõtlen seda, kuidas meedia survestab olema terve ja ilus, elama tervislikku elustiili, kandma teatud suuruses riideid, omama maksimaalselt pikki juukseid ja küüsi, olema kõige selle juures meeletult särav ja õnnelik… Milline on aga reaalsus? Just… Ja sealt need teemad hakkavad tulema – madalast enesehinnangust anoreksia ja buliimiani, sest paljud tunnevad end ebapiisavana, ühiskonna seatud standarditele mittevastavana. Ka kilpnäärmeprobleemid on paljuski enda allasurumise teema, et Sa ei saa olla päris ise ja elada elu, tehes tegevusi, mida Sa teha tahaksid.

Just  eelnimetatu tõttu ei ole ka nõustamine midagi püsivat ja ühesugust – see muutub läbi uute teadmiste ja kogemuste, kohandudes vastavalt kliendi teemadele ja vajadustele. Just seetõttu olen ma liikunud traditsioonilisest toitumiskesksest nõustamisest edasi nõustamiseni, mis hõlmab oluliselt enamat – see on holistiline ehk tervilik lähenemine, mis kaasab vajadusel efektiivseid teraapiaid, mida saan kliendile täiendavalt pakkuda, et tulemus oleks veelgi parem. Seega saan tõesti öelda, et teekond Foodini loomiseni on olnud üks tõeline teekond, mis kasvatas ja arendas viisil, millist ei oleks enne seda ettegi kujutanud…

Püsimatu tegelasena on mul suur rõõm teha oma tööd just sellisel kujul nagu ma seda teen, kus ei saa tekkida mitte mingit rutiini, sest ma ei tee päevast päeva sama tööd.

Minu poolt pakutavad nõustamised, koolitused, kokkamislaagrid, valdavalt toortortidega seotud toitlustusteenus ning nüüdsest ka väikese veebipoe haldamine võimaldavad mul teha väga mitmekülgset tööd, mille tulemusel saan tõesti pakkuda lahendusi nii argi- kui pidupäevadeks ja mul on väga hea meel, et üha enam kliente otsustab just meie toodete, sh toortortide kasuks.

Jah, nagu paljudele, olid ka meie pere jaoks just toortordid tõeline valguskiir, mis päästis päeva, sest kuigi mul tuli gluteenivaba kokkamine igati okeilt välja, ei meeldinud mulle need küpsetised ja ma igatsesin kogu aeg midagi muud… Sellist värsket ja mahlaselt maitsvat, patuvabalt puuviljast…

Esimesed toortordid, mida ma proovida sain, mulle tegelikult üldse ei meeldinud, kuid lõpuks leidsin just endale /ja ka paljudele teistele/ meelepärased kombinatsioonid, mille kallal oma oskusi üha edasi lihvida ja maitseid täiendada.

Samas on väga loogiline, et meie veebipood ei paku vaid toortorte, vaid ka erinevaid lisandeid, mida ma ka oma klientide juures kasutan /ja nii mõndagi toodet ka ise/, samuti ilutooteid. Kui minult küsitakse, miks meie poes on ka ilutooted, siis ma olen tegelikult veidi hämmeldunud, sest kvaliteetsed loodustooted, millega enda välimuse eest hoolt kanda, on sama oluline kui muud aspektid.

Hoolitsedes oma tervise eest parimal võimalikul viisil, oleks ju loogiline hoolitseda ka oma naha kui suurima organi eest ja seda just parimate puhaste toodetega, mis ei sisalda midagi kahjulikku.

Minu jaoks on meeletu konflikt selles, kui süüakse ja elatakse tervislikult, toetatakse organismi parimal viisil ja siis määritakse kehale ja näole mingeid uskumatu koostisega keemiatooteid, millega kaasnevad riskid tervisele on pehmeltöeldes jõhkrad. Kas me saame sellisel juhul enam tervislikkusest rääkida? Blokeerides keha normaalset funktsioneerimist, ei ole kaugel ka mitmesugused naha- ja tervisemured, sest meie keha ei ole loodud hakkama saama meeletu koguse kõikvõimalike naftakomponentide, värvi-, lõhna- ja säilitusainetega, millest paljud on kantserogeensed, modifitseeritud, hormoonsüsteemi mõjutavate koostisosadega. Kas tõesti saavad toodete ostmisel olla peamiseks argumendiks vaid hind ja hea lõhn? Aga mida siis teha, kui kogu see keemiline kokteil mõjuma hakkab? Kui tuleb hakata tervist taastama? Fakt on ju see, et need ained kogunevad, panevad maksale jm organitele meeletu koormuse ning nüüd sõltub organismist, kas ja kuidas see hakkama saab…. Ja kui kaua…

Usun, et paljud ei ole sel viisil kosmeetikatoodetest mõelnud, kuid peaksid, sest meil on vaid üks keha ja vaid üks elu ning me peaksime seda armastama ja selle eest parimal viisil hoolt kandma.

Ja ka oma laste eest, nii olemasolevate kui ka sündimata laste tervis saab meie kõigi valikutest mõjutatud olema, tahame me seda või mitte.

Seega tänan ma kõiki, kellega olen sel teekonnal kokku puutunud, mõjutanud või saanud mõjutatud – aitäh, et olete olnud olemas, minusse uskunud ja panustanud! Uute kohtumisteni!