Seega jällegi üks suurepärane väärtustamise ja tänulikkuse õppetund – ole tänulik selle eest, mis on olnud, sest just tänu sellele oled Sa täna oma elus selles kohas, kus Sa hetkel oled ja selline nagu oled…

Seekord läksin oma mõtetes tagasi 2019. aasta novembrisse, mil lendasin oma sünnipäevaks ja sellele eelnevaks nädalaks Abu Dhabisse, sealt liikusin omakorda Dubaisse ning tahan sellest soolotripist paari naljakamat seika ka teiega jagada

MIKS DUBAI?

Olen Dubais käinud nüüdseks mitmeid kordi ning läheksin alati tagasi, ka üksinda. Tegelikult olen oma olemuselt pigem palmisaarel peesitaja, kes armastab kuuma päikest ja võimsat ookeani, paljajalu ringi joosta, värsket kookost juua, kohalikega suhelda, uusi elamusi ja kogemusi saada. Hindan eelkõige ehedat elu ega naudi suuri inimmasse, aga aeg-ajalt meeldib mulle ka suurlinnades nagu Dubai seda on. Ilmselt peitub minus paras kogus meisterkohanejat – inimkameeleoni, kes end paljudes erinevates keskkondades hästi tunneb ja kergesti sisse elab, sest üks asi on kindel – koduigatsust kui sellist ma ei tunne, küll aga tekib vahel soolotrippidel igatsus oma armsate järele ning koju jõudes on nad jälle maailma parimad ja kallimad, sest reisil on kõik stressid ja tüdimused kadunud ja prioriteedid paika loksunud.

Minu jaoks ongi üksinda reisimisel mitu suurt plussi:

• esiteks õpid ja koged sa palju rohkem kui mingi kambaga ringi seigeldes;
• need kogemused ja igasugustest olukordadest läbitulek annavad kõvasti juurde enesekindlust ja usku, et tõesti mitte miski ei ole võimatu ja ma suudan palju enamat, kui kunagi isegi arvanud oleksin;
• kaovad stressid jm jama, mis kodus ehk lainetena üle pea käis, sest sa ei pea midagi tegema, isegi suhtlema mitte, kui sa ei taha;
• saad mõelda omi mõtteid, prioriteete jm olulist paika loksutada, lugeda, kuulata huvitavaid podcaste, mediteerida, oma sügavamates hingesoppides ringi kolada jne- just seda, mida sulle parasjagu enim vaja on, ilma, et keegi segaks ja sekkuks, oma hinnanguid annaks ja sinult midagi ootaks;
• saad teha just seda, mida tahad ja – ja kui ei taha, siis ei peagi midagi tegema – kontrollkaart on sinu käes;
• reeglina juhtub palju põnevat, sest üksi ringi liikudes tekib igasuguseid võimalusi oi-kui-palju – jah, just nii olen saanud endale kaugeid ja tõeliselt häid sõpru, käinud kohalike kodudes fantastilistel õhtusöökidel, naernud peaaegu naba paigast jpm põnevat, mida muidu ei pruugi juhtuda. Loomulikult tasub kuulata oma sisetunnet ja vaadata, millega tasub kaasa minna ja millega mitte. Eeldades, et kõik inimesed on petised, võibki nii minna – seega vali, mida mõtled ja oma ellu kutsud.

DUBAI TOIDUPARADIIS

Dubail on minu jaoks mitmeid olulisi plusse – kuuma päikest seal jagub, veemõnusid saab nautida nii basseinis kui türkiissinises Pärsia lahes, lisaks surfid, lahetripid jm veerõõmud, millele soleerib fantastiline Lähis-Ida köök, mis on minu maitsemeeltele puhas taevalik hellitus  Dubai on teada-tuntud rahvaste paabel, mis minu jaoks muudab selle koha tõeliselt põnevaks ja omanäoliseks – just seetõttu saab seal nautida ka väga palju imehead toitu. Minu perel on minuga selles mõttes tihti suur probleem, kuna toidukohtade valikul kipun ma eelistama just Lähis-Ida ja eriti Liibanoni restosid, nemad tahaksid aga nautida pigem Aasia kööki, mis mulle eriti üldse ei maitse (väheste eranditega). Ma lihtsalt jumaldan Lähis-Ida köögi parimaid maitseid ja ei tüdine sellest ilmselt mitte kunagi. Ja üksi reisides ma saangi neid lõputult nautida ja oma isusid rahuldada…

Esimest korda Dubaid külastades olin ma suhteliselt kogu aeg toidutaevas, sest häid söögikohti ja imelisi uusi maitseid, mida avastada ja nautida, oli lihtsalt nii palju.

Korteris majutudes on alati ka see rõõm, et sa saad ise valida, kas sööd kellegi teise valmistatud toitu või kokkad ise. Kohalikes toidupoodides on lademetes kõikvõimalikku head ja reeglina hästi värsket toidukraami, mille hinnatase on suht sama (kohati soodsam) nagu Eestis, seega oleme alati kasutanud võimalust kõigest sellest headusest ka midagi maitsvat valmistada. Tead ju küll, kui oluline vahe on toidul, mis on küpsenud päikese puudutusega vs see plastmassine maitsetu ollus, mida paljuski meie poeriiulid täis on…

Olen palju kasutanud ka kojutellimist -nt sealne Uber Eats töötab superhästi, küll aga tasub ettevaatlik olla Talabat’ga, millega sain nii uskumatu kogemuse, et siiani on raske uskuda, et selline asi üldse juhtuda sai.

Nimelt kord suhteliselt hilja õhtul tundsime lastega, et kõhud kisuvad tühjaks ja tegime kolme peale tellimuse. Kõik funkas suurepäraselt – äpp näitas, et meie toitu valmistatakse, siis anti see üle kullerile, seejärel liikus see meie poole… järsku aga enam ei liikunud ja ei hakanudki liikuma ja seekord see toit meile kohale ei jõudnudki… Olime megapettunud, helistasime isegi restosse, kust toidu olime tellinud – nemad olid samuti shokis, sest olid meie tellimuse valmistanud ja kullerile üle andnud ning neil ei olnud varem midagi sellist juhtunud, et toit ei jõua lihtsalt kliendini, nende jaoks tähendas see siis ka seda, et töö oli tehtud, kulud kantud, kuid tasu selle eest saamata…

Minu õnneks olin ma valinud tasumise kättesaamisel ning oma pangaandmeid mitte sisestanud – oleks ma seda teinud, oleksin ilmselt omal kulul vähemalt ühele näljasele kullerile korraliku mitmekäigulise õhtusöögi pakkunud

Mis oli aga asja juures kõige kummalisem, oli see, kuidas Talabat seda kaebust käsitles – nad ei otsinud selgitusi ega lahendust, nad isegi ei suhelnud meiega kordagi, vaid kustutasid lehelt meie tagasiside ning blokeerisid minu telefonilt ligipääsu nende kodukale… Tõeliselt “proff”, kas pole?! Õnneks on see küll ainus kord, kus olen deliverys riigist olenemata pettuma pidanud – nii Balil kui Malaisias toimis kõik suurepäraselt ja meieni jõudsid ikka superhead road parimatest kohtadest.

Ka ülejäänud Dubai kullerid on olnud igati tasemel (vahel isegi nii Über tasemel, et tundub peaaegu võimatu, et selliseid tüüpe leidub) ja kompenseerinud seda esmast ülimalt segast pettumust.

KORTER VS HOTELL

Korterielul on vähemalt Dubais veel üks suur pluss – puudub vajadus hommikuks äratust panna, et jõuda hotelli hommikusöögile – minu jaoks üks tüütumaid asju hotellide puhul on just need piiratud ajavahemikud, mil sa lihtsalt pead sööma jõudma, kui sellest ilma ei taha jääda… Selles mõttes meeldis mulle tohutult viimasel Bali reisil kogetu, kus sa väiksemates villatüüpi majutustes saad endale hommikusöögi vastavast hommikusöögimenüüst välja valida ja endale sobivaks ajaks täiesti tasuta tuppa tellida ning seda siis sulle meeldival ajal meeldivas kohas, nt basseiniserval või oma privaatsel terrassil või päikest täis rõdul nautida. Ja menüü ei ole tavaline muna 3-4 viisil, vaid pakub superägedaid variatsioone smuutikaussidest klassikani. Dubais on erinevaid hommikusöögivalikuid aga nii palju, et patt oleks neid hotelli hommikusöögiga asendada – kõikvõimalikud kohvikud pakuvad imelisi smuutikausse, Buddha bowle, hõrke toormahlu ja smuutisid ning kõike muud head ja paremat, parimast kohvist rääkimata… Kui sa saad seda kõike veel ka õues päikese käes ja linnulaulu saatel nautida, siis voila! – annab juba ainuüksi see päevale superägeda kickstardi. Kui sa aga ei viitsi hetkel oma korterist välja liikuda ja soovid nautida hommikut päikselisel rõdul nt 31. või 40. korruse vaatega, siis on ka see võimalik, kogetud ja tahaks veel…

Toiduga saadud energia kulutamine on Dubais väga kerge – ei ole mitte mingit probleemi oma igapäevased sammud ilma igasuguse teemata ülikiiresti täis ja reeglina ülegi saada, sest enamasti on oma piirkonnas liikumine väga mõnus, eriti kui elada nt Dubai Marinas, kus autoteed ja jalakäijate liiklemine on eraldatud, kanali mõlemale kaldale on tehtud ülimõnusad promenaadid, kus teha mõnusat hommiku- või õhtujooksu, kuskile jalutada või leida mugavam viis tõuksiga – igapäevaselt jalgsi liikumine ei ole autode vahel sebiv eneseületus, vaid pakub pidevalt põnevaid vaateid ja ägedaid avastusi ka siis, kui sa ei ole seal esmakordselt. Pole midagi ebatavalist selles, kui sealkandis ringi liikudes on õhtuks kogunenud samme nii 20-25 000 jagu ja tegelikult ei ole nagu midagi erilist käidudki Eelviimasel päeval juhtus aga nii, et maja, kus ma elasin, läks häiresse ning oli vajalik täisevakuatsioon. 62 korrust… Siis tänasin küll õnne, et elasin 31., mitte 62. korrusel See kogus korruseid allapoole minna oli täiesti tehtav ja tegelikult ei andnud üldse tunda, et sellega ka mingi märkimisväärne füüsiline koormus oleks kaasnenud. Vähemalt adrenaliini pealt lennukalt 31 korrust allapoole laskudes oli see täiesti fine, isegi kui jalas olid vaid plätud, kuid alla jõudes oli kehas juba korralikku värinat tunda Mis mind aga järgmisel päeval ees ootas, ei osanud ma kartagi… nimelt need vaesed jalad, mis kiirelt 31 korrust allapoole olid tulnud, olid järgmisel päeval kanged ja valusad nagu puupakud ja neid sai vaid sirgel kujul liigutada ning trepist kõndimine oli ka välistatud…

AGA KUIDAS MA SIIS SELLE NÕUSTAMISENI JÕUDSIN?

Nagu ikka, leiavad seiklused mind, ilma, et ma peaksin selleks midagi tegema…

Sel päeval sattusin ma tegelikult randa juhuslikult ja üsna mossis meeleolus, sest pilvelõhkujal, milles ma elasin, pesti juba paar viimast päeva aknaid ning seetõttu oli basseiniala suletud, väljas säras aga novembrist hoolimata imeline kuum päike ja selle pärast ma ju sinna olingi läinud… Seega jalutasin ma lähedalasuvasse JBR randa, mis on minu jaoks sisuliselt nagu kodurand, kuna just JBR-s (lühend Jumeirah Beach Residence’st – Dubai rannikul olev suur pilvekatest koosnev elamukompleks) peatusin ma oma esimesel Dubai tripil ning nautisin sealset mõnusat keskkonda ja vaateid väga. Just seetõttu tunnen end sinna naastes jälle nagu kodus ja soojad mälestused tulevad jälle meelde Jalutasin siis seal mööda randa kuni ühel hetkel kõnetas mind üks India sümpaatne noormees, kes minult midagi küsis, märkamatult sai aga möödaminnes sellele küsimusele vastamisest pikem jutt ja nii me istusime seal mingi konstruktsiooni serval, kõlgutasime jalgu ja rääkisime elust ja kõigest, mis parasjagu jutuks tuli ja oluline tundus, taustal mühisemas Pärsia laht ja kaunid vaated Dubaile ja Bluewatersile. Lõpuks jõudis jutt ka selleni, et mis alal me siis tegutseme ning kui ta minu oma kuulis, oli asi “korras” – edasi rääkisime me toitumisest ja eriti sporditoitumisest, veganlusest, taimetoitlusest ja -toidust, taimsetest valkudest, toitainetest ja nende olulisusest, toksiinidest, detoksist, kuivpaastust, soolestiku tervendamisest ja kõigest sellega seonduvast, sest nagu selgus, olid noormehel tervisega päris tõsised probleemid ning loomulikult polnud keegi teda varem sel teemal nõustanud, mistõttu kaebused ajaga kahjuks ka süvenesid…

Kuigi tegemist oli Indias elava tegelasega, oli minu suureks üllatuseks tema toitumine mitmekesisest ja tervislikust väga kaugel – see oli ülimalt üksluine, võiks öelda, et isegi kummaline, sest päevased toiduvalikud ei olnud Indiale ega taimetoitlasele omased ning olid täiesti läbimõtlemata.

Kuigi ta pere elas väga traditsioonilist elu ning koos elasid mitu erinevat põlvkonda, oli nende toidulaud kaugel Indiale omastest toitudest, üldse soojadest toitvatest roogadest jmt, mida me India köögiga seostame. Sellised valikud ei pakkunud vajalikke toitaineid ega taastanud ja toitnud kuumas ja niiskes Kerala kliimas elavat ja jooksmisega tegelevat noormeest. Minu suureks üllatuseks ei olnud tema toidulaual Indiale nii tüüpilise valikuna näiteks erinevaid läätseroogasid, mis taimetoitlasele on väga suurepäraseks vajalik toitainete, sh taimsete valkude allikaks. Puudusid ka muud taimsete valkude allikad ning nii oligi kujunenud olukord, kus toitainepuudus ja läbimõtlemata toitumine koos keskkonnast ja sportimisest tingitud mõjudega (nt higistamine viib kehast välja nii olulisi mineraalsooli) olid ta organismi korralikult kurnanud ja viinud terviseprobleemide tekkeni. Omal algatusel oli ta hakanud tegema igakuiselt kuivpaaste, mis tähendas siis seda, et sellel ajal ei söönud ega joonud ta midagi. Kuivpaastud tõid endaga kaasa aga suure probleemi – nimelt hakkasid tal tekkima haavandid ning igakordselt paastudes need ka süvenesid… Ehk siis soov oma tervist parandada viis hoopis karuteeneni oma keha vastu. Arutasime siis koos, milliseid lahendusi tekkinud probleemile saab ta kasutada, kuidas taastada kahjustunud limaskesti, milliseid taimi ning lisandeid taastamiseks ja keha toitmiseks kasutada, kuidas keha nii puhastada, et sellest ka reaalselt kasu oleks, kuidas sportida ja toituda nii, et sportimine keha ei kurnaks ja koormaks, kuidas taimse toiduga lihaseid kasvatada ning ehitada üles oma igapäevane menüü, arvestades just tema elustiilist ja kliimavöötmest tingitud eripärasid ja vajadusi…

Võite vaid ette kujutada, kui hea meel tal selle info üle oli, mis sõna otseses mõttes talle otsa oli jalutanud

Ja mul oli hea meel, et kohtusin tõeliselt huvitava vestluskaaslasega, kellele sain oma teadmiste ja kogemustega kahtlemata abiks olla. Jah, ma ei saanud selle eest materiaalset tasu, kuid seda polnudki vaja – selle kompenseeris energiapanusena tõeliselt huvitav vestlus, milles jõudsime mh India/ Kerala traditsioonilise, mitmeid põlvkondi koondava suurpere elustiili ja mitmesuguseid vaateid ja arusaamu arutada, seda kuni väga intiimsete detailideni selle vallalise noormehe elukorraldusest… Ja uskuge mind, meie tavapärasest elust-olust oli asi nii kaugel, et ma tundsin end juba nagu antroposoofilisel avastusretkel Kõigest muust huvitavat ja meie jaoks väga teistsugusest rääkimata… Sisuliselt oli see trip tripi sees, aga tõmmet tõepoolest Indiasse minna see endaga veel õnneks kaasa ei toonud

Galerii

Märtsis toimus Foodini teine elamusreis, mil jätsime Eestimaise külma ja hanged seljataha ning võtsime ette pikad lennud ja põhjamaalasele tõeliselt eksootilise Aasia. Miks just Aasia? Siin saan ma rääkida küll vaid enda seisukohalt, kuid minu jaoks on Aasia veel piisavalt avastamata, tohutute kontrastide, fantastiliste inimeste, elamuste ja toitudega piirkond, mille lopsakas loodus ja võimsad rannad lihtsalt kutsuvad seiklejaid just oma vahetu elu-olu ning liigse steriilsuse puudumise tõttu. Aasias sihtisime aga just Balit kui erilist pärlit selles piirkonnas, mis on tuhandete südametesse leidnud tee just tänu oma erilisele õhustikule, milles üks suurimaid rolle on kohalikel Bali inimestel. Jah, Bali on koht, kus elavad imelised inimesed ning on suhteliselt võimatu neid mitte armastama hakata. Kui sul on aga Balil juba oma inimesed ees nagu meil sel korral, siis võib olla kindel, et nad teevad ka endast parima, et kõik oleks lihtsalt super, sest see on neile nii loomuomane, siiras ja südamest tulev soov.
Bali – see ei ole asjad, see on inimesed, see on energia, vibratsioon, emotsioon ja kõik selle juurde kuuluv – imeline keskkond, kliima, toit, kombed, religioon, arhitektuur… Sellesse avatud südame ja meelega sukeldudes on absoluutselt kõik võimalik!
Balit on võimalik avastada mitmel moel. Meie retriidi prioriteediks oli kõik balilik, Bali kohalike inimeste poolt pakutav ja autentne. Just see teeb reisist reisi Balile, kui sul on pidev kokkupuude kohalikega, olgu selleks siis autojuht, giid, kohalik majutus, põnevad ja ainulaadsed kohalike poolt pakutavad teenused jms, mis esmakordselt Balit külastades Sind kohe mõnusalt sellesse kultuuri ja siinsesse elu-olusse kõige mõnusamalt sisse juhataksid, jättes samas piisavalt aega ka iseendale.

JA NII TA ALGAS, FOODINI ESIMENE BALI RETRIIT…

Esimene mälestus sellest retriidist, mis minul isiklikult ülimalt sooja ja mõnusa tunde tekitab, ongi seotud meie saabumisega esimesse villasse. Kujuta ette, et avad peale pikki lende, tüütult pikka lennujaamas pagasi ootamist ja lennujaamatransfeeri lõpuks hiiglasliku nikerdatud puidust värava ning selle taga ootab sind vuliseva vee ja rahuliku muusikaga oaas, mis lülitab sind koheselt sebimise ja möllu vaibist välja ja loob mõnusalt turvalise ja idüllilise tunde. Kogu lennuväsimus on hetkega nagu pühitud. Sa oled saabunud koju… Kõrgest trepist alla laskudes vulises meie taga endiselt vesi, eespool tugevnes aga tasane muusika ning alla jõudes tervitas meid koheselt ka kohalik kaunitar, kes kogu meie sealviibimise tõeliselt mõnusaks muutis. Meid ümbritses lopsakas haljastus, kaunis villa nägi välja aga täpselt selline nagu piltidel, ja need basseinisviidid…. Oli lihtsalt fantastiline tunne hommikul oma toa kaunite nikerdustega lükanduksi avada ning libiseda basseini, mis oli toast toani, basseinireelingu taga hakkas peale aga metsik dzhungel, pakkudes lisaks kaunitele vaadetele ja loodushäältele ka mõnusat privaatsust. Kui ma midagi Balist taga igatsen, siis just seda mõnusalt mahedat soojust meie saabumise õhtul, hommikusi basseinis hullamisi ning fantastilisi hommikusööke – ja need tehti meile just sellised nagu me hommikusöögimenüüst välja valisime…. Mmmegamõnus oli siis oma kausikest mugaval diivanil kerratõmbunult või jalad basseinis nautida, taustaks kerge chill muusika, tunda värskete puuviljade ja muu hea ja parema troopilise delikaatselt hõrke maitseid, päikest end paitamas ning värskendavat vett viimset und kehast tõrjumas Just sellised võiksid olla kõik hommikud…

RETRIIT JÄTKUB VEEL…

Selliste mõnusatega naudingutega olid täidetud ka meie ülejäänud päevad, ikka üks mõnus planeeritud elamus ja lisaks palju kulgemist kohalikus rütmis ja olustikus, et ammutada seda mõnu, mis meid ümbritses. Igal hommikul tervitasid meid imelised vaated, mis juba ainuüksi ise meid tänutundega täitsid. Kõige selle tegid aga maksimaalseks just paljuski läbiproovitud ja seetõttu kvaliteedigarantiiga teenused, milliseid kodumaal tunda ei saa. Näiteks spa, milles lisaks superteenindusele ning ägedatele pakettidele on ülimalt suur roll siselahendustel – integreeritud lopsakal taimestikul, kus me näiteks lillevanni nautisime särava päikese all või võtsime dushi banaanipuude vahel… Seda, kui kaifid olid aga meile pakutavad teenused, ei suuda ma isegi kirjeldada, sest peale väsitavat reisi tõi see endaga kaasa lõõgastava tripi unemaale Igal juhul villasse tagasi saabusime me ülipuhanult ning saledamana, kui hommikul spasse minnes…

KUI OOKEANIINIMESED KOHTUVAD OOKEANIGA

Omaette ekstaatilisi elamusi pakkus meile pikalt oodatud India ookean, selle soolavinene rannik, sõltuvalt piirkonnast kas kuldne või must liiv, massiivsed lained, särav päike, sädelev vesi ja võimas ookeanimüha…. Eriti äge oli aga kogeda kõike seda mõnu peale korralikku laskumist, aga kes on öelnud, et midagi mõnusat kergelt kätte võiks tulla? Küll aga pani see pingutus meid seda kohta veelgi enam väärtustama ja ausalt öeldes kadus igasugune mälestus sellest pingutusest koheselt randa nähes üldse Õnneks tähendas raskem ligipääsetavus antud juhul ka inimtühjust…

Saabudes Eestimaa hangede keskelt möllava ookeani kallastele, toob see vähemalt minu puhul alati kaasa meeletult mõnusa vabanemise ja õnnetunde ja nagu oli näha, ei jäänud sellest puutumata ka teised – hullasime lapselikult, nautisime päikest ja sooja vett, lasime lainetel endaga trikke teha ja kuldsetel kiirtel jumet tekitada. Lisaks korjasime mälestuseks kaasa kaunimast kaunimaid karpe – piisab vaid neile pilgu heitmiseks ja olen hetkega koheselt tagasi sealsel rannikul…

Bali ägedate end ise jalutavate ja ülimalt iseseisvate koertega suhtlemine oli aga omaette elamus ning selle kõige peale üks kosutavalt värskendav kookos ära juua oli just see täpp I peal… Nautisime, et me ei pidanud kuskile kiirustama ning lasime ajal ja elul omas voolus kulgeda. Juba ainuüksi see on midagi, mille pärast üks selline pikk, aga ülimalt kosutav reis ette võtta, sest sul ei ole valikutki elada seal samasugust elu nagu Eestis, see aga on parim lõdvestus ja taastus, aeg vaid iseendale ja see oligi Foodini Balil toimunud retriidi suurim eesmärk.

HETKED, KUI OLED ELULE LIHTSALT NII TÄNULIK

Seda, kuidas meiepoolsele pingutusele järgneb preemiaks mingi eriti võimas vaatepilt või kogemus, saime Balil kogeda veel ja veel – jah, korraks oli see võibolla tüütu ja oleks tahtnud mugavamalt läbi saada, kuid ilma selle pingutuseta poleks me ka nii paljust osa saanud, nägemata oleksid jäänud ülivõimsad kosed ja palju muud silmarõõmu ja hingerahu pakkuvat. Tagasi vaadates tunnen just seetõttu suurt tänulikkust, et olen saanud näha imelisi vaatamisväärsusi ja kogeda kõike seda ilu ja rõõmu, mis mugavust ja steriilsust taga ajades tegemata oleks jäänud…

Kuna Kadrile ei olnud see esimene reis sinna, tervitas meid juba lennujaama saabumisel Kadri sõbrast autojuht Gusti, kes koos oma tiimiga kogu reisi jooksul meiega tuuritas ning oli alati usaldusväärseks kohapealseks kontaktiks, kellelt vajadusel infot ja soovitusi küsida. Meie suureks üllatuseks pakkus Gusti meile fantastilist võimalust tähistada ühe meie reisilise sünnipäeva absoluutselt autentselt – koos tema pere ja sõpradega, tõelises Bali perekonna elamises mitme põlvkonna kodus, koos Bali toitudega, Bali stiilis.

Loomulikult oli lauale organiseeritud ka üks tõeliselt maitsev tort ning isiklik pühendus. See oli üks tõeliselt võimas kogemus, mida suvalise turistina reisides reeglina kogeda ei saa. Sünnipäevalapse siirast üllatust ja tänulikkust peegeldav ilme rääkis enda eest

Sünnipäev Balil on üleüldse omaette elamus – lisaks Foodini-poolsetele kingitustele toa upgrade’i ja unikaalse helimeditatsiooni näol, ootasid sünnipäevalast südamlikud üllatused ka villas, kus me majutusime, seega oli see päev tõeliselt elamusterohke ning ilmselt jäävad need nii ainulaadsed ja kordumatud mälestused Merle südamesse veel pikaks ajaks.

Mida me aga lisaks tegime? Käisime veel nii mõneski kohalikus spas, nautisime sealsete osavate kaunitaride poolt pakutavaid megamõnusaid massaazhe ja hoolitsusi, käisime kohaliku tervendaja juures, chillisime vabaõhukohvikutes ja rannabaarides, õppisime Bali stiilis kokkama ja mõistma Bali köögi ja tooraine eripärasid, nautisime nii kohalikke kui rahvusvahelisi maitseid, millest paremaid on raske leida, külastasime kauneid koski, riisiterrasse, kohalikke käsitöölisi, vürtsi-, kohvi- ja teeistandusi jpm põnevat.

ÕPPETUNNID, MILLEST TEHA OLULISI JÄRELDUSI

Et aga see lugu ülevõlli idealistliku ja romantilisena ei kõlaks, siis tilgutan siia lõpetuseks tilga tõrva ühe ebameeldivama kogemuse näol. Nimelt peale retriidi lõppu maandusin ma üksi eelnevalt AirBnb-s bronnitud majutuses ning see oli samm, mida ma kohe varsti tõeliselt kahetsema pidin, sest nii see majutus ise kui selle pakkuja (host) ei vastanud kaugeltki sellele pildile ja kirjeldustele, mida nad AirBnb keskkonnas pakuvad. Ütleme nii, et asi läks nii karmiks, et ma kartsin seal üksiku naisena majutuda ja peale paari ööd kannatamist lahkusin sealt üldse. Oma 5 öö eest tasutud summat ma tagasi ei saanud, samuti ei pakkunud mingisugust reaalset tuge AirBnb ning ka minu arvustus sellest majutusest on avaldamata, sest AirBnb toetab oma teenusepakkujaid, mitte maksvaid kliente ning kui host ei ole su arvustusele vastanud, siis ei muutu see avalikuks. Hostil pole aga mingit huvi tema majutuse miinuseid väljatoovat arvustust avaldada ning nii võibki AirBnb nn superhosti taga varjuda hoopis midagi muud, kui see keskkond lubab. Mina sain oma õppetunni kätte, kaotasin teatava summa raha ja palju närve ning tean nüüd, et maailmas ringi reisides ei majutu ma enam kunagi AirBnb-s (sulgesin ka selle konto), Balil aga ei vali ma enam kunagi expattide (mittekohalike) poolt pakutavat majutust, olgu ta nii superhost kui tahes – tegelikult võib see olla kõik suur scam ja vale. Seda kinnitas ka minu sõber Gusti, kelle klientide kogemused Bali AirBnb-dega on olnud minuga liigagi sarnased…

KUI TÄNUPISARAD VOOLAVAD

Küll aga sain ma selle negatiivse kogemuse peale veel kuhjaga imelisi tervendavaid emotsioone, sh tunda sellist kõikevaldavat tänutunnet, mis voolab koos kuumade pisaratega üle su tedretähniliste põskede ja aitab tagasi vaatamata edasi minna, taastada usu reisimise imelisusesse ja headesse inimestesse. Minu jaoks tõid need võimsad tunded välja taaskord Bali inimesed, kelle juurde ma peale kohutavat kogemust maandusin ja kes oma hoolivuse, armastuse ja siirusega mind kõike kogetut unustama panid. Seda tegi ka ookean, mille inimtühjale rannale jalutades tundsin ma taas end inimesena, tundsin meeletut tänutunnet nende inimeste pärast, kes mu teele sattusid ja selle keskkonna pärast, kuhu ma olin sattunud ja mis aitas taastada kõige kaotatu. Kõige selle keskel oli distantsilt toeks ka minu kõige kallim inimene, kelle toetuseta oleks kõik see olnud kordades jamam. Nüüd aga tean seda enam, milliseid valikuid edaspidi teha ning keda usaldada ja keda mitte. #nomoreairbnb

Lisaks päikesele jõudsime nautida meeletut valikut erinevaid Vahemere roogi, taimetoidust rikkalike mereandideni, värsketest meekärgedest sünnipäevatordini, vahele veel kohalikud hooajalised puuviljad – mandariinid, granaatõunad, viigimarjad… Laud oli kogu aeg lookas, sest toidu- ja seltskonna nautimisele leitakse igapäevaselt aega ning nädalavahetusel nauditakse ühist aega ja seltskonda eriti pikalt ja põhjalikult. Saime ka ise kokata – piltidel nähaolevad täidetud köögiviljad ja dolmadesed valmisid meie osalusel ja need maitsed, mis omatehtud toidust tulid… need olid veel klass omaette

Lisaks käisime kohalikus veinimõisas kohalikke veine ja degusteerimismenüüd nautimas, saime näha, kuidas sealsed viinamarjad kasvavad ning veinid ja kange alkohol valmivad. Omaette elamuseks oli kindlasti soolajärves jalutamine ja sealse soola proovimine -oiiii, kui soolane see oli! Kõige selle vahele mahtusid veel Larnaca ja Limassoli promenaadid, SPA külastus (millest mõistetavatel põhjustel pildid puuduvad :)), Larnaca linnatuur, galeriid ja kohalike kunstnike külastamine, klooster, meemuusium, vahused lained jpm Galeriis on näha väike osa meie elamustest ja naudingutest Kui tahad aga enamast osa saada, pakkuda oma kehale ja meelele tõelist lõõgastust, saada uusi elamusi ja kogemusi ja miks mitte ka sõpru, siis meie järgmine reis on juba märtsis ja siis ootab meid võrratult imeline BALI! Seega jälgi uudiseid ja hoia end meie tegemistega kursis, sest see reis saab olema midagi tõeliselt ägedat, millest Sa ilmselt ilma ei tahaks jääda…

LIITU FOODINI REISILISTIGA SIIN

SIIN SAAD AGA ÜLE VAADATA MEIE ESIMESE REISI FOTOGALERII