Me oleme harjunud rääkima läbipõlemisest kui liigsest töökoormusest või kehvast ajaplaneerimisest. Kuid aastatepikkuse ettevõtluse, nõustamiste ja isikliku teekonna jooksul olen mõistnud, et läbipõlemisel on palju sügavam ja ühisem nimetaja.

See algab sageli koduuksest ja lapsepõlvest.

Me tuleme sageli tingimustega armastuse ja kõrgete nõudmistega kodudest. Lapsepõlvest, kus tekkis kood: et olla väärtuslik, pead sa andma endast maksimumi. Pead olema hea laps, suurepärane õpilane, kohusetundlik tütar ja hiljem – asendamatu töötaja, pühendunud ema ning ideaalne abikaasa. Meist saavad märkamatult professionaalsed people-pleaser’id ehk teiste heakskiidu otsijad, kel puuduvad isiklikud piirid.

Kui selline “maksimalist” astub äri- ja juhtimismaailma, leiab ühiskond oma lemmikohvri.

Olen oma teekonnal töötanud väga nõudlike ja karismaatiliste tippjuhtidega. Minu esimene tööandja oli Aadu Luukas, hiljem tegin koostööd veelgi nõudlikumate juhtidega. Mulle on öeldud lauseid nagu: “Mind ei huvita, kuidas sa selle ära lahendad – tõmba või silmast, ninast ja kõrvast see tulemus/lahendus välja.”

Mida teeb sellises olukorras maksimalist? Ta ei ütle “ei”. Ta mobiliseerib kogu oma ressursi. Ta teebki ära. Ning süsteem kiidab – sest sellised inimesed toovad tulemusi.

Kuid sellel on hind, millest keegi avalikult ei räägi.

Vaikne keemiline “päästerõngas”

Kui organismi ressursid on miinuses, aga nõudlus tulemuste järele säilib, otsib keha meeleheitlikult viisi pingest välja astumiseks. Kui tavapärasest puhkusest enam ei piisa, muutuvad pingelistes töökeskkondades märkamatult normiks välised abivahendid – unetuse leevendamiseks võetavad ravimid, rahustid, pidev veipimine või teatud keskkondades laialdaselt levinud narko. Minu jaoks oli parimaks narkoennetuseks just töökeskkond, mis näitas selle kõige varjukülgi ilma isiklike eksperimentideta.

Neid ei võta haritud ja edukad spetsialistid mitte lõbu pärast, vaid meeleheitlikust vajadust momendiks katkestada, ajutiseltki lõdvestuda või tekitada illusoorset fookust, et kasvõi paar tundi veel vastu pidada. See on viimne hüüe enne täielikku süsteemi krahhi, kus inimest ei hoia püsti enam sisemine energia, vaid tehislikud stimulandid.

Kui “ühemeheorkester” kohtub pandeemiaga: teekond läbi soolestiku ja aju telje

Minu jaoks saabus murdepunkt COVID-i ajal. Toidulisandite e-poe omaniku ja toitumisnõustajana kasvas minu töökoormus üleöö mitmekordselt. Olin oma ettevõttes ainus töötaja – absoluutselt kõik protsessid alates klienditoest kuni pakkide pakkimiseni olid minu õlul. Tegin tööd praktiliselt ilma puhkuseta. Ning kui ma magasingi, polnud see uni taastav – nägin tellimusi ja tarneahelaid uneski. Närvisüsteem oli pidevas “võitle või põgene” režiimis.

Kuid keha paneb piiri ette siis, kui me ise ei raatsi peatuda.

Pärast kaheaastast pidevat rügamist nakatusin ka mina lõpuks COVID-isse. Põdesin selle füüsiliselt läbi ülikiiresti – vaid ühe ööga, tugevalt higistades –, kuid see jättis kehasse sügava jälje – viirus lõi täielikult rivist välja minu seedesüsteemi. Soolestikus tekkis täielik seisak, see oli kivikõva, traditsioonilised vahendid ja lähenemised seda ei mõjutanud ning kuna soolestiku ja aju telg (gut-brain axis) on otseses ühenduses, vallandus sealt ahelreaktsioon.

Kehas toimunud põletikuline ja seedesüsteemi krahh viis otseselt:

• Ärevus- ja paanikahäireteni;

• Täieliku motivatsioonikaotuse ja apaatsuseni;

• Olukorrani, kus tavapärasesse töörütmi naasmine oli võimatu, sest minu senine töövõime oli nullitud.

See kogemus õpetas mulle puust ja punaseks selgeks selle, mida ma täna oma B2B klientidele õpetan: vaimne ja füüsiline tervis ei ole eraldiseisvad asjad. Kui me ignoreerime keha signaale ja hoiame närvisüsteemi aastaid ebanormaalse pinge all, piisab vaid ühest väiksemastki viirusest või päästikust, et kogu süsteem kokku jookseks.

Süsteemi unustatud inimene

Kui sa oled terve elu harjunud andma, andma ja andma, siis ühel hetkel on “tass” mitte lihtsalt tühi, vaid sügavalt miinustes. Keha ja meel ei suuda enam funktsioneerida ja sa ei ole enam oma tavapärases konditsioonis.

Ja kurb tõsiasi äriilmas on see: kui maksimaalselt pingutanud inimene viimaks kokku variseb, muutub ta süsteemi jaoks märkamatult “kasutuks”. Teda on lihtne kõrvale heita või “läbipõlenuks” sildistada, mõistmata, et tema pühendumist kasutati viimse tilgani ära.

Näen seda üha enam ka tippjuhtide – eriti naisjuhtide ja -spetsialistide – seas. Nad lihtsalt astuvad ühel päeval minema. Võtavad aja maha. Mitte sellepärast, et nad oleksid nõrgad, vaid sellepärast, et nad on olnud liiga kaua liiga tugevad. Ja nad enam ei suuda.

Võtmesõna on ENDA VALIMINE

Võtmesõna, mis vastuvoolu ujuma paneb, on ENDA VALIMINE.

Õppida märkama, et teiste ootuste täitmine ei tohi tulla enda vaimse ja füüsilise tervise arvelt. Õppida olema “piisav” ilma ennast ohverdamata.

Minu eesmärk on täna koolitaja ja nõustajana Foodinis aidata nii juhtidel kui ka meeskondadel märgata seda vaikset kurnatust enne, kui miinusesse jooksnud tassist saab täielik krahh. Tugev meeskond ja terve ärikultuur ei teki inimeste viimase piirini pigistamisest, vaid oskusest näha inimest numbrite ja tähtaegade taha.

Inimene ei ole lüliti, mida saab töökoha uksel reede õhtul sisse ja esmaspäeva hommikul “isiklikust elust” välja lülitada. Lahutus, lähedase kaotus, finantsmured, terviseprobleemid või keerulised pereasjad ei jää kunagi koduseinte vahele – need tulevad töötajaga kaasa kontorisse, virtuaalkoosolekule ja strateegiapäevale.

Kui meeskonnaliige on sügavas emotsionaalses või isiklikus kriisis, ei ole see kahjuks kunagi ainult tema “isiklik asi”. See on nähtamatu koorem, mis mõjutab vältimatult kogu tiimi sisekliimat, suhtlust ja ettevõtte äritulemusi.

Mida isiklik kriis tegelikult meeskonnale tähendab?

Kui töötaja närvisüsteem on kriisiseisundis või ülekoormatud, muutuvad tema reaktsioonid ja käitumismustrid. Tihti ei märgata seda enne, kui sisekliimas tekivad esimesed käegakatsutavad mõjud.

1. Suhtlushäired ja ootamatud pinged

Emotsionaalses ülekoormuses inimene elab pidevas kaitse- või häireseisundis. See tähendab, et tavapärane tagasiside võib tunduda rünnakuna, pisiasjadest võivad tekkida arusaamatused ning inimene võib ootamatult teravalt reageerida või vastupidi – täielikult endasse sulguda ja suhtlusest taanduda.

2. Produktiivsuse “vaikne” langus ja vead

Kriisis olev aju tegeleb taustal pidevalt ellujäämise ja lahenduste otsimisega. Fookuse hoidmine, keeruliste ülesannete lahendamine ja tähtaegadest kinnipidamine muutuvad äärmiselt raskeks. Tulemuseks on tähelepanematusest tingitud vead, projektide takerdumine ja otsustusvõimetus, mis aeglustavad kogu tiimi töörütmi ning võivad kaasa tuua eksimusi.

3. Kaaskolleegide kurnatus ja “päästja” roll

Eestlastena kaldume mures kolleegi nähes sageli vaikides tema tööd ära tegema või talle “õlaks” olema. Teised tiimiliikmed võtavad teadmatult ja heast tahtest enda kanda emotsionaalse toetaja või mikrojuhi rolli. Pikapeale viib see aga kaaslaste ülekoormuse, rahulolematuse ja “teisese läbipõlemiseni”.

Mida saab juht või ettevõte teha?

Tänapäeva juhtimise üks suuremaid komistuskive on arusaam, nagu peaks juht ise olema psühholoog, kriisinõustaja või terapeut. See ei ole ega pea olema juhi ülesanne. Ettevõtte juhtkonna roll on juhtida äri ja luua turvaline keskkond, kus kriisidele reageeritakse professionaalselt ja struktureeritult.

Siin on 3 praktilist sammu, mida ettevõte saab teha:

1. Märka varajasi märke

Kriisid ei teki üleöö, vaid annavad endast märku mikromuutustes. Pööra tähelepanu korduvatele muutustele: korduv hilinemine, alanenud fookus, pidev väsimus, alanenud empaatiavõime või tavapäratult terav käitumine koosolekutel.

2. Normaliseeri inimlikku suhtlust ja psühholoogilist turvalisust

Loo töökultuur, kus murest rääkimine ei ole nõrkuse märk ega tabuteema. Juht saab näidata eeskuju, öeldes välja: “Me kõik läbime elus keerulisi etappe ja see on normaalne. Meie eesmärk on leida lahendus nii, et sina ei põleks läbi ja tiim ei kannataks.”

3. Paku turvalist ja professionaalset 1:1 tuge

Kõige efektiivsem viis töötaja töövõime taastamiseks ja pikaajaliste haiguslehtede ennetamiseks on pakkuda talle sõltumatut, konfidentsiaalset ja professionaalset heaolutuge. Kui töötaja teab, et tal on olemas erapooletu ruum ja ekspert, kes aitab tal kriisist läbi tulla, võtab see pinge maha nii temalt, tiimilt kui ka juhilt.

Kokkuvõte: Terve meeskond algab hoitud inimesest

Töötaja isikliku kriisiga tegelemine ei ole ettevõtte jaoks kulutus, vaid investeering ja riskijuhtimine. Ennetades läbipõlemist, pikaajalisi haiguslehti ja konflikti tõttu meeskonnast lahkumist, hoiab ettevõte kokku tuhandeid eurosid värbamis- ja koolituskulusid.

Kas Sinu meeskonnas on võtmeisikuid või töötajaid, kes vajavad praegusel eluetapil professionaalset tuge?

Foodini pakub ettevõtetele diskreetset ja praktilist 1:1 vaimse heaolu tuge, juhtide nõustamist ning koolitusi, mis aitavad ennetada läbipõlemist ja hoida meeskonna töövõimet.