LUGU SELLEST, KUIDAS MA DUBAIS JBR RANNAS SPORDINÕUSTAMIST TEGIN :)

Praegusel ajal, mil sunnitud kodusistumine, sotsiaalne distantseerumine ja kõik sellega kaasnev hakkab üha enamatele ajudele käima, olen end nii mõnelgi korral leidnud nostalgitsemas ja meenutamas trippe, kus kunagi käidud ja mida kõike tehtud, ning huvitaval kombel on vaated varasemale elule ja reisidele väga muutunud. Lisaks meeletule soovile jälle reisida, näha ja kogeda, on eelmised reisid mälestustes kuidagi väga ideaalseteks muutunud, seda hoolimata sellest, kas ja kuivõrd nad seda tegelikult olid…

Seega jällegi üks suurepärane väärtustamise ja tänulikkuse õppetund – ole tänulik selle eest, mis on olnud, sest just tänu sellele oled Sa täna oma elus selles kohas, kus Sa hetkel oled ja selline nagu oled…

Seekord läksin oma mõtetes tagasi 2019. aasta novembrisse, mil lendasin oma sünnipäevaks ja sellele eelnevaks nädalaks Abu Dhabisse, sealt liikusin omakorda Dubaisse ning tahan sellest soolotripist paari naljakamat seika ka teiega jagada 🙂

MIKS DUBAI?

Olen Dubais käinud nüüdseks mitmeid kordi ning läheksin alati tagasi, ka üksinda. Tegelikult olen oma olemuselt pigem palmisaarel peesitaja, kes armastab kuuma päikest ja võimsat ookeani, paljajalu ringi joosta, värsket kookost juua, kohalikega suhelda, uusi elamusi ja kogemusi saada. Hindan eelkõige ehedat elu ega naudi suuri inimmasse, aga aeg-ajalt meeldib mulle ka suurlinnades nagu Dubai seda on. Ilmselt peitub minus paras kogus meisterkohanejat – inimkameeleoni, kes end paljudes erinevates keskkondades hästi tunneb ja kergesti sisse elab, sest üks asi on kindel – koduigatsust kui sellist ma ei tunne, küll aga tekib vahel soolotrippidel igatsus oma armsate järele ning koju jõudes on nad jälle maailma parimad ja kallimad, sest reisil on kõik stressid ja tüdimused kadunud ja prioriteedid paika loksunud.

Minu jaoks ongi üksinda reisimisel mitu suurt plussi:

• esiteks õpid ja koged sa palju rohkem kui mingi kambaga ringi seigeldes;
• need kogemused ja igasugustest olukordadest läbitulek annavad kõvasti juurde enesekindlust ja usku, et tõesti mitte miski ei ole võimatu ja ma suudan palju enamat, kui kunagi isegi arvanud oleksin;
• kaovad stressid jm jama, mis kodus ehk lainetena üle pea käis, sest sa ei pea midagi tegema, isegi suhtlema mitte, kui sa ei taha;
• saad mõelda omi mõtteid, prioriteete jm olulist paika loksutada, lugeda, kuulata huvitavaid podcaste, mediteerida, oma sügavamates hingesoppides ringi kolada jne- just seda, mida sulle parasjagu enim vaja on, ilma, et keegi segaks ja sekkuks, oma hinnanguid annaks ja sinult midagi ootaks;
• saad teha just seda, mida tahad ja – ja kui ei taha, siis ei peagi midagi tegema – kontrollkaart on sinu käes;
• reeglina juhtub palju põnevat, sest üksi ringi liikudes tekib igasuguseid võimalusi oi-kui-palju – jah, just nii olen saanud endale kaugeid ja tõeliselt häid sõpru, käinud kohalike kodudes fantastilistel õhtusöökidel, naernud peaaegu naba paigast jpm põnevat, mida muidu ei pruugi juhtuda. Loomulikult tasub kuulata oma sisetunnet ja vaadata, millega tasub kaasa minna ja millega mitte. Eeldades, et kõik inimesed on petised, võibki nii minna – seega vali, mida mõtled ja oma ellu kutsud.

DUBAI TOIDUPARADIIS

Dubail on minu jaoks mitmeid olulisi plusse – kuuma päikest seal jagub, veemõnusid saab nautida nii basseinis kui türkiissinises Pärsia lahes, lisaks surfid, lahetripid jm veerõõmud, millele soleerib fantastiline Lähis-Ida köök, mis on minu maitsemeeltele puhas taevalik hellitus 🙂  Dubai on teada-tuntud rahvaste paabel, mis minu jaoks muudab selle koha tõeliselt põnevaks ja omanäoliseks – just seetõttu saab seal nautida ka väga palju imehead toitu. Minu perel on minuga selles mõttes tihti suur probleem, kuna toidukohtade valikul kipun ma eelistama just Lähis-Ida ja eriti Liibanoni restosid, nemad tahaksid aga nautida pigem Aasia kööki, mis mulle eriti üldse ei maitse (väheste eranditega). Ma lihtsalt jumaldan Lähis-Ida köögi parimaid maitseid ja ei tüdine sellest ilmselt mitte kunagi. Ja üksi reisides ma saangi neid lõputult nautida ja oma isusid rahuldada…

Esimest korda Dubaid külastades olin ma suhteliselt kogu aeg toidutaevas, sest häid söögikohti ja imelisi uusi maitseid, mida avastada ja nautida, oli lihtsalt nii palju.

Korteris majutudes on alati ka see rõõm, et sa saad ise valida, kas sööd kellegi teise valmistatud toitu või kokkad ise. Kohalikes toidupoodides on lademetes kõikvõimalikku head ja reeglina hästi värsket toidukraami, mille hinnatase on suht sama (kohati soodsam) nagu Eestis, seega oleme alati kasutanud võimalust kõigest sellest headusest ka midagi maitsvat valmistada. Tead ju küll, kui oluline vahe on toidul, mis on küpsenud päikese puudutusega vs see plastmassine maitsetu ollus, mida paljuski meie poeriiulid täis on…

Olen palju kasutanud ka kojutellimist -nt sealne Uber Eats töötab superhästi, küll aga tasub ettevaatlik olla Talabat’ga, millega sain nii uskumatu kogemuse, et siiani on raske uskuda, et selline asi üldse juhtuda sai.

Nimelt kord suhteliselt hilja õhtul tundsime lastega, et kõhud kisuvad tühjaks ja tegime kolme peale tellimuse. Kõik funkas suurepäraselt – äpp näitas, et meie toitu valmistatakse, siis anti see üle kullerile, seejärel liikus see meie poole… järsku aga enam ei liikunud ja ei hakanudki liikuma ja seekord see toit meile kohale ei jõudnudki… Olime megapettunud, helistasime isegi restosse, kust toidu olime tellinud – nemad olid samuti shokis, sest olid meie tellimuse valmistanud ja kullerile üle andnud ning neil ei olnud varem midagi sellist juhtunud, et toit ei jõua lihtsalt kliendini, nende jaoks tähendas see siis ka seda, et töö oli tehtud, kulud kantud, kuid tasu selle eest saamata…

Minu õnneks olin ma valinud tasumise kättesaamisel ning oma pangaandmeid mitte sisestanud – oleks ma seda teinud, oleksin ilmselt omal kulul vähemalt ühele näljasele kullerile korraliku mitmekäigulise õhtusöögi pakkunud 🙂

Mis oli aga asja juures kõige kummalisem, oli see, kuidas Talabat seda kaebust käsitles – nad ei otsinud selgitusi ega lahendust, nad isegi ei suhelnud meiega kordagi, vaid kustutasid lehelt meie tagasiside ning blokeerisid minu telefonilt ligipääsu nende kodukale… Tõeliselt “proff”, kas pole?! Õnneks on see küll ainus kord, kus olen deliverys riigist olenemata pettuma pidanud – nii Balil kui Malaisias toimis kõik suurepäraselt ja meieni jõudsid ikka superhead road parimatest kohtadest.

Ka ülejäänud Dubai kullerid on olnud igati tasemel (vahel isegi nii Über tasemel, et tundub peaaegu võimatu, et selliseid tüüpe leidub) ja kompenseerinud seda esmast ülimalt segast pettumust.

KORTER VS HOTELL

Korterielul on vähemalt Dubais veel üks suur pluss – puudub vajadus hommikuks äratust panna, et jõuda hotelli hommikusöögile – minu jaoks üks tüütumaid asju hotellide puhul on just need piiratud ajavahemikud, mil sa lihtsalt pead sööma jõudma, kui sellest ilma ei taha jääda… Selles mõttes meeldis mulle tohutult viimasel Bali reisil kogetu, kus sa väiksemates villatüüpi majutustes saad endale hommikusöögi vastavast hommikusöögimenüüst välja valida ja endale sobivaks ajaks täiesti tasuta tuppa tellida ning seda siis sulle meeldival ajal meeldivas kohas, nt basseiniserval või oma privaatsel terrassil või päikest täis rõdul nautida. Ja menüü ei ole tavaline muna 3-4 viisil, vaid pakub superägedaid variatsioone smuutikaussidest klassikani. Dubais on erinevaid hommikusöögivalikuid aga nii palju, et patt oleks neid hotelli hommikusöögiga asendada – kõikvõimalikud kohvikud pakuvad imelisi smuutikausse, Buddha bowle, hõrke toormahlu ja smuutisid ning kõike muud head ja paremat, parimast kohvist rääkimata… Kui sa saad seda kõike veel ka õues päikese käes ja linnulaulu saatel nautida, siis voila! – annab juba ainuüksi see päevale superägeda kickstardi. Kui sa aga ei viitsi hetkel oma korterist välja liikuda ja soovid nautida hommikut päikselisel rõdul nt 31. või 40. korruse vaatega, siis on ka see võimalik, kogetud ja tahaks veel…

Toiduga saadud energia kulutamine on Dubais väga kerge – ei ole mitte mingit probleemi oma igapäevased sammud ilma igasuguse teemata ülikiiresti täis ja reeglina ülegi saada, sest enamasti on oma piirkonnas liikumine väga mõnus, eriti kui elada nt Dubai Marinas, kus autoteed ja jalakäijate liiklemine on eraldatud, kanali mõlemale kaldale on tehtud ülimõnusad promenaadid, kus teha mõnusat hommiku- või õhtujooksu, kuskile jalutada või leida mugavam viis tõuksiga – igapäevaselt jalgsi liikumine ei ole autode vahel sebiv eneseületus, vaid pakub pidevalt põnevaid vaateid ja ägedaid avastusi ka siis, kui sa ei ole seal esmakordselt. Pole midagi ebatavalist selles, kui sealkandis ringi liikudes on õhtuks kogunenud samme nii 20-25 000 jagu ja tegelikult ei ole nagu midagi erilist käidudki 🙂 Eelviimasel päeval juhtus aga nii, et maja, kus ma elasin, läks häiresse ning oli vajalik täisevakuatsioon. 62 korrust… Siis tänasin küll õnne, et elasin 31., mitte 62. korrusel 🙂 See kogus korruseid allapoole minna oli täiesti tehtav ja tegelikult ei andnud üldse tunda, et sellega ka mingi märkimisväärne füüsiline koormus oleks kaasnenud. Vähemalt adrenaliini pealt lennukalt 31 korrust allapoole laskudes oli see täiesti fine, isegi kui jalas olid vaid plätud, kuid alla jõudes oli kehas juba korralikku värinat tunda 🙂 Mis mind aga järgmisel päeval ees ootas, ei osanud ma kartagi… nimelt need vaesed jalad, mis kiirelt 31 korrust allapoole olid tulnud, olid järgmisel päeval kanged ja valusad nagu puupakud ja neid sai vaid sirgel kujul liigutada ning trepist kõndimine oli ka välistatud…

AGA KUIDAS MA SIIS SELLE NÕUSTAMISENI JÕUDSIN?

Nagu ikka, leiavad seiklused mind, ilma, et ma peaksin selleks midagi tegema…

Sel päeval sattusin ma tegelikult randa juhuslikult ja üsna mossis meeleolus, sest pilvelõhkujal, milles ma elasin, pesti juba paar viimast päeva aknaid ning seetõttu oli basseiniala suletud, väljas säras aga novembrist hoolimata imeline kuum päike ja selle pärast ma ju sinna olingi läinud… Seega jalutasin ma lähedalasuvasse JBR randa, mis on minu jaoks sisuliselt nagu kodurand, kuna just JBR-s (lühend Jumeirah Beach Residence’st – Dubai rannikul olev suur pilvekatest koosnev elamukompleks) peatusin ma oma esimesel Dubai tripil ning nautisin sealset mõnusat keskkonda ja vaateid väga. Just seetõttu tunnen end sinna naastes jälle nagu kodus ja soojad mälestused tulevad jälle meelde 🙂 Jalutasin siis seal mööda randa kuni ühel hetkel kõnetas mind üks India sümpaatne noormees, kes minult midagi küsis, märkamatult sai aga möödaminnes sellele küsimusele vastamisest pikem jutt ja nii me istusime seal mingi konstruktsiooni serval, kõlgutasime jalgu ja rääkisime elust ja kõigest, mis parasjagu jutuks tuli ja oluline tundus, taustal mühisemas Pärsia laht ja kaunid vaated Dubaile ja Bluewatersile. Lõpuks jõudis jutt ka selleni, et mis alal me siis tegutseme ning kui ta minu oma kuulis, oli asi “korras” 🙂 – edasi rääkisime me toitumisest ja eriti sporditoitumisest, veganlusest, taimetoitlusest ja -toidust, taimsetest valkudest, toitainetest ja nende olulisusest, toksiinidest, detoksist, kuivpaastust, soolestiku tervendamisest ja kõigest sellega seonduvast, sest nagu selgus, olid noormehel tervisega päris tõsised probleemid ning loomulikult polnud keegi teda varem sel teemal nõustanud, mistõttu kaebused ajaga kahjuks ka süvenesid…

Kuigi tegemist oli Indias elava tegelasega, oli minu suureks üllatuseks tema toitumine mitmekesisest ja tervislikust väga kaugel – see oli ülimalt üksluine, võiks öelda, et isegi kummaline, sest päevased toiduvalikud ei olnud Indiale ega taimetoitlasele omased ning olid täiesti läbimõtlemata.

Kuigi ta pere elas väga traditsioonilist elu ning koos elasid mitu erinevat põlvkonda, oli nende toidulaud kaugel Indiale omastest toitudest, üldse soojadest toitvatest roogadest jmt, mida me India köögiga seostame. Sellised valikud ei pakkunud vajalikke toitaineid ega taastanud ja toitnud kuumas ja niiskes Kerala kliimas elavat ja jooksmisega tegelevat noormeest. Minu suureks üllatuseks ei olnud tema toidulaual Indiale nii tüüpilise valikuna näiteks erinevaid läätseroogasid, mis taimetoitlasele on väga suurepäraseks vajalik toitainete, sh taimsete valkude allikaks. Puudusid ka muud taimsete valkude allikad ning nii oligi kujunenud olukord, kus toitainepuudus ja läbimõtlemata toitumine koos keskkonnast ja sportimisest tingitud mõjudega (nt higistamine viib kehast välja nii olulisi mineraalsooli) olid ta organismi korralikult kurnanud ja viinud terviseprobleemide tekkeni. Omal algatusel oli ta hakanud tegema igakuiselt kuivpaaste, mis tähendas siis seda, et sellel ajal ei söönud ega joonud ta midagi. Kuivpaastud tõid endaga kaasa aga suure probleemi – nimelt hakkasid tal tekkima haavandid ning igakordselt paastudes need ka süvenesid… Ehk siis soov oma tervist parandada viis hoopis karuteeneni oma keha vastu. Arutasime siis koos, milliseid lahendusi tekkinud probleemile saab ta kasutada, kuidas taastada kahjustunud limaskesti, milliseid taimi ning lisandeid taastamiseks ja keha toitmiseks kasutada, kuidas keha nii puhastada, et sellest ka reaalselt kasu oleks, kuidas sportida ja toituda nii, et sportimine keha ei kurnaks ja koormaks, kuidas taimse toiduga lihaseid kasvatada ning ehitada üles oma igapäevane menüü, arvestades just tema elustiilist ja kliimavöötmest tingitud eripärasid ja vajadusi…

Võite vaid ette kujutada, kui hea meel tal selle info üle oli, mis sõna otseses mõttes talle otsa oli jalutanud 🙂

Ja mul oli hea meel, et kohtusin tõeliselt huvitava vestluskaaslasega, kellele sain oma teadmiste ja kogemustega kahtlemata abiks olla. Jah, ma ei saanud selle eest materiaalset tasu, kuid seda polnudki vaja – selle kompenseeris energiapanusena tõeliselt huvitav vestlus, milles jõudsime mh India/ Kerala traditsioonilise, mitmeid põlvkondi koondava suurpere elustiili ja mitmesuguseid vaateid ja arusaamu arutada, seda kuni väga intiimsete detailideni selle vallalise noormehe elukorraldusest… Ja uskuge mind, meie tavapärasest elust-olust oli asi nii kaugel, et ma tundsin end juba nagu antroposoofilisel avastusretkel 🙂 Kõigest muust huvitavat ja meie jaoks väga teistsugusest rääkimata… Sisuliselt oli see trip tripi sees, aga tõmmet tõepoolest Indiasse minna see endaga veel õnneks kaasa ei toonud 🙂

Galerii