AASTAT KESTNUD NAHAÄRRITUSEST VABAKS 30 PÄEVAGA

Minu poja nahaprobleemid said alguse umbes siis, kui laps oli aasta vanune. Märkasin, et lapse kehale hakkasid tekkima põletikulised, punetavad laigud, mis ketendasid, sügelesid ja põhjustasid valu. Pöördusime perearsti poole, kes määras nahaärrituse raviks salvi. Ise veel lohutas, et küllap kasvab koolieaks välja ning allergia teste ei ole mõtet nii pisikestele teha. Uskusime, mis spetsialist rääkis, määrisime aga kreemi ja ootasime paranemist. Ja nii mõnda aega: lööve ja salv ja järgmine lööve ja järgmine salv, ja järgmine ja järgmine.

Ei mäletagi, mitut erinevat salvi proovitud ja vahetatud sai, igal juhul märgatavat muutust ei järgnenud ja nahaärritus, mis aeg-ajalt küll leevendus, ei kadunud lõplikult kuhugile – nahk oli endiselt punetav ja ketendav.

Kooliaeg jõudis kätte, kuid olukord ei olnud põrmugi paranenud. Pigem tekkis ajaga muresid aina juurde – laps hakkas kurtma väsimust ja kurnatust, silmaalused olid muutunud tumedamaks ning viimaks hakkasid kimbutama ka väsimusest ja kurnatusest põhjustatud peavalud. Kuna lapse kannatused muudkui jätkusid ja progresseerusid, otsustasin arsti vahetada ja otsime abi eraarstilt. Kuid ka seal kordus sama stsenaarium. Seekord oli meie saagiks retsept komplektile hormoonsalvidele ning A4 lehekülje pikkune raviskeem mitmeks kuuks.

Kui eriarsti uks me selja taga sulgus, teadsin juba, et mitte ühtegi neist salvidest ma seekord välja ei osta, sest pikaajaline kogemus sarnaste ravimitega oli juba tõestanud, et see on vaid tulekahju kustutamine ja sümptomite alla surumine. Haiguse tõelise põhjustajani need ei küündi.

Emana tunned jõuetust ja abitust,  kui pead oma lapse kannatusi pealt vaatama ega suuda olukorda kuidagi parandada. Sellest ajendatuna otsustasin, et jätkan otsinguid omapäi, sest olin veendunud, et mingi lahendus ometi peab leiduma. Veetsin tunde arvuti taga, otsides sarnaseid kogemusi, teadusartikleid ja kogusin.

Ei mäletagi, mitut erinevat salvi proovitud ja vahetatud sai, igal juhul märgatavat muutust ei järgnenud ja nahaärritus, mis aeg-ajalt küll leevendus, ei kadunud lõplikult kuhugile – nahk oli endiselt punetav ja ketendav.

Kooliaeg jõudis kätte, kuid olukord ei olnud põrmugi paranenud. Pigem tekkis ajaga muresid aina juurde – laps hakkas kurtma väsimust ja kurnatust, silmaalused olid muutunud tumedamaks ning viimaks hakkasid kimbutama ka väsimusest ja kurnatusest põhjustatud peavalud. Kuna lapse kannatused muudkui jätkusid ja progresseerusid, otsustasin arsti vahetada ja otsime abi eraarstilt. Kuid ka seal kordus sama stsenaarium. Seekord oli meie saagiks retsept komplektile hormoonsalvidele ning A4 lehekülje pikkune raviskeem mitmeks kuuks.

Kui eriarsti uks me selja taga sulgus, teadsin juba, et mitte ühtegi neist salvidest ma seekord välja ei osta, sest pikaajaline kogemus sarnaste ravimitega oli juba tõestanud, et see on vaid tulekahju kustutamine ja sümptomite alla surumine. Haiguse tõelise põhjustajani need ei küündi.

Emana tunned jõuetust ja abitust,  kui pead oma lapse kannatusi pealt vaatama ega suuda olukorda kuidagi parandada. Sellest ajendatuna otsustasin, et jätkan otsinguid omapäi, sest olin veendunud, et mingi lahendus ometi peab leiduma. Veetsin tunde arvuti taga, otsides sarnaseid kogemusi, teadusartikleid ja kogusin kokku kõikvõimalikke infokilde. Viimaks tundus, et olen leidnud mingi seose, kui avastasin, et kõigi sama haiguse edulugude läbivaks jooneks on avastus, et  probleemi alallikas asub tegelikult mitte nahal vaid hoopis soolestikus. Seda ei olnud meile mitte üksi arst seni vihjanud. Tegelikult üllatas see leid mind ennastki, sest olen  arvanud, et minu pere toidulaud on alati olnud mitmekesine, meie kodusest menüüst on juba hulk aega väljas valge jahu, suhkur, sool, riis, pastatooted, liigume palju ja viljeleme igati tervislikku ja normaalset eluviisi, mis justkui eeldaks, et organism peaks olema tasakaalus ning milleskti ei ole puudus. Kuid ometigi….

Nii jõudsingi, uurides infot soolestiku tasakaalu kohta, oma otsingutega probiootikumideni.  Dr.OHHIRA® probiootikumide kasuks ajenda mind otsustama elus piimhappebakterite sisalduvus, mida teised probiootilised toidulisandid ei paku.

Probiootikumide kuuri alustamise esimesel päeval läks lapsel kõht lahti, kuid olin eelnevalt uurinud tervenemiskriisi kohta ja teadsin, et mingit ohtu see ei kujuta ja möödub paari päevaga. Nii ka oli ja juba paar päeva peale probiootikumidegaalustamist, hakkasin märkama, et punetus ja ketendus hakkasid tasapisi taanduma. Tänaseks oleme oma esimese 30-päevase kuuri lõpetanud ja tulemused on lihtsalt uskumatud!

Kui Rasmus võttis oma viimase kapsli, juhtisin ta tähelepanu sellele, kui ilusad ta jalad välja näevad. Ta vastas mulle: “Ma olen nüüd ju nagu tavaline inimene.” Kui hea oli seda viimaks kuulda!

Lisaks naha seisukorra paranemisele on parem ka lapse üldine enesetunne – seedimine on korras, lapsel on rohkem energiat ja parem meelolu. Ka ta ise ütleb, et on küll teinekord peale pikka koolipäeva ja trenni väsinud, aga seda lauset: “Emme, ma olen täitsa läbi!” ei ole ma enam õnneks kuulma pidanud. Kindlasti jätkame kuuriga ka edaspidi, et saavutatud tulemust kinnistada ja hoida. Tänaseks tarbib probiootikume terve mu pere.  Mõned lähedased, kes olnud mures kõrvetiste ja kilpnäärmest tingitud vaevustega, on otsustanud samuti proovida. Kuna nende kuurid veel kestavad – ootame põnevusega tulemusi.

10-aastase Rasmuse ema Eleri

Refereeritud dr. Ohhira kodulehelt

TUTVUN DR OHHIRA PROBIOOTIKUMIDEGA SIIN