Milleks mulle seleen?

Seleeni tähtsus on paljude jaoks jäänud täiesti tagaplaanile, kuigi tegelikkuses on tegemist mineraalainega, mille rolli tugeva immuunsuse tagamisel, antioksüdantsetes süsteemides ja kilpnäärmehormoonide ainevahetuses ei saa ignoreerida. Samas eestlasena on meil risk kuuluda seleenipuuduse all kannatavasse gruppi, kuna Eesti muld on seleenivaene ja seetõttu on piiratud ka võimalused seleeni eestimaisest toidust piisaval hulgal omastada.

Oluline on teada, et sügav seleenipuudus võib esile kutsuda kardiomüopaatiat ja ülemäärane tarbimine toidulisanditest mürgitussümptomeid. Selle piisavat tarbimist seostatakse võimaliku vähkkasvajate ja südame-veresoonkonnahaigusi ennetava toimega.

Seleeni on vaja:

  • immuunsüsteemi tugevdamiseks,
  • kilpnäärmehormoonide normaalseks tekkeks,
  • rakkudes toimiva antioksüdantse ensüümi koostiskomponendiks, osaledes seeläbi rakkude talitluse kaitses ebasoodsate faktorite vastu, sh enneaegne vananemine;
  • meestel viljakuse tagamiseks;
  • elavhõbeda neutraliseerimiseks.

Tartu ülikooli biokeemia professor Ursel Soomets märgib, et seleenil on meie organismi kaitsevõime tugevdamisel väga tähtis koht, sestap on selle mineraalaine defitsiidi korral selle manustamine lisaks väga vajalik.

Ta toob näiteks, et mitme uuringu järgi mõjutab seleen eluiga ning kaitseb vähi eest. Kuid organismi turgutamine seleeniga nõuab just vähihaigetelt tarkust, sest keemiaravi ajal tarbitud seleen annab vähirakule elujõudu hoopis juurde.

Ka HI-viiruse kandjatel on leitud seleenipuudust, samuti eesnäärmevähi puhul, seleenipuudus mõjutab südame-veresoonkonna haiguste esinemissagedust, kilpnäärme alatalitlust ja meeste viljakust. Seleenipuudust on täheldatud ka reumatoidartriiti põdejatel.

Suitsetajad, vanurid, südame-veresoonkonna ja teiste krooniliste haiguste põdejad peaksid olema aga topelttähelepanelikud, sest nende organismis on seleeni tõenäoliselt erakordselt vähe. Samamoodi on seleenidefitsiiti täheldatud kestva stressi ning alkoholi liigtarbimise puhul.

Soomets lausub veel, et seleen on ka hea elavhõbeda neutraliseerija. „Arstid soovitavad merekala süüa kaks-kolm korda nädalas. Põhja-Euroopa kasvandustest pärit kalad sisaldavad reeglina elavhõbedat. Kaks korda nädalas sellise kala söömine elavhõbedamürgitust ei põhjusta, kuid oma tervise nimel võiks kalale kõrvale seleeni süüa,“ sõnab ta.

Allikad: toitumine.ee; Foodini; ÕL.